14.06—13.09.2026
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse "Lilled väärikale hiirele"
Kuidas me Suleviga väärikate hiirte näitust tegime
Seletuskiri
Et kõik ausalt ära rääkida, võiks alustada näiteks sealt, et mõned head aastad tagasi kutsus Edith meid Suleviga tegema Prima Vista kunstiprogrammi näitust Tiibetist, kus me mõlemad eri aegadel käinud olime. Sulevi fotodest ja minu maalitud taustadest sündisid kollaažid, aga põhiline oli see, et koostöö oli väga tore ja lõbus protsess, millest jäi ilus mälestus ja väike kripeldus, et ehk võiks veelgi proovida. Teine oluline sündmus oli see, kui möödunud aasta sügisel kutsus Pille meid enda poole maale taimetrükki proovima. Pärast lühikest peiteaega sain aru, et olen saanud tõsisemat sorti nakkuse ja nüüd olengi kahel sügisel pajatäite kaupa lõkkel taimelehtedest, kangastest ja kilest keeratud kringleid aurutanud.
Nüüd jõuame lõpuks siis selle näituse juurde, mille Sulev 2025. aasta novembrisse Promenaadiviide kokku oli leppinud ja millest meil septembri alguseks polnud muud, kui plaan seda koos teha. Hüvaks nõuks sai idee, et tõmbame raamidele juba taimedega trükitud kangad ja hakkame siis samm-sammult edasi minema. Minu plaan oli, et temaatiline ja sisuline pool lähtuks Sulevi erialast – bioloogia, teadusjoonised, rakud, laborihiired. Taimed on niigi juba taustaks.
Esmalt võtsime kätte akvarellipliiatsid ja joonistasime ja kirjutasime töödele jooniseid ja tekstilõike Sulevi ülikooliaegsetest konspektidest. Siis tegime sedasama mõnda kohta veel diatüüpiatehnikas (tõmmis trükivärviga kaetud plaadilt kanga teiselt poolt joonistades). Mõnda kohta on ka lihtsalt akrüülvärvidega maalitud ja veidi kasutatud augulisi trafarette. Seejärel lõikas Sulev linoolist välja kolm-neli erinevat hiirekest ja trükkis neid vapralt ja väärikalt töödele. Labürindi ja kiigega piltidel on kasutatud puiduklotsidega pakutrükki. Ja siis läks veel eriti lõbusaks, kui sai välja otsitud kaltsukott ja sealt tükikesi (või ka pool vihmavarju) töödele kleebitud-tikitud. Sulev osutus ütlemata tubliks tikkijaks, praktiseerides erilise osavusega üleaisapistet ja kuusepistet.
Nõnda see näitus kahe kuuga valmis saigi. Ühtegi päeva üle ei jäänud, aga puudu ka ei tulnud. Koostöö oli loominguline ja lustlik. Kui ühel ideed või jaks otsa said, siis teisel ikka mingi plaan taskus oli. Muidugi olid toeks veel tugevad taustajõud Pille ja Eero.
Omamoodi tegelaseks terves selles loomisloos sai aga Daniel Keyesi raamat «Lilled
Algernonile», mida me Suleviga mõlemad ahnelt üle lugesime. See on lugu vaimselt alaarenenud mehest Charlie Gordonist, kes läbib eksperimendi, et oma intelligentsi suurendada. Katse prototüübiks saab laborihiir Algernon, kelle peal protseduur edukalt toimib. Lõpuks langeb ka ülimalt intelligentseks muutunud Charlie Gordon hääbuvasse seisundisse, jättes oma viimaseks palveks panna lilled hiir Algernoni hauale. See jutt oli näituse autoritele aastaid hiljemgi sellise mõjuga, et näituse nimeks osutus „Lilled väärikale hiirele“, parafraseerides D. Kayesi novelli pealkirja.
Järgmiseks juhtus see, et Mare Hunt Kondasest tuli eelmisel sügisel Tartusse Promenaadi 5-
de meie näituse avamisele, ja kutsuski meid Suleviga väga kenasti oma töödega Viljandisse näitust tegema. Kutse võtsime me loomulikult lahkelt vastu, mõne töö tegime juurde ka 2026. aastal ja siin me nüüd olemegi.
Oma mitmekihilistes töödes otsime ühisosa kunsti ja teaduse vahel, ja seda võib leida üllatavalt palju. Nii kunstnik kui ka teadlane toob oma töödes välja esmapilgul ulmelise, kuid ajapikku võib see fantaasia osutuda reaalsuseks. Kunstnikku lummavad ka tänu uurijatele ja tänapäeva tehnoloogiatele avaneva mikromaailma visuaalid – koed, rakud, müstilised struktuurid.
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse "Lilled väärikale hiirele"
Kuidas me Suleviga väärikate hiirte näitust tegime
Seletuskiri
Et kõik ausalt ära rääkida, võiks alustada näiteks sealt, et mõned head aastad tagasi kutsus Edith meid Suleviga tegema Prima Vista kunstiprogrammi näitust Tiibetist, kus me mõlemad eri aegadel käinud olime. Sulevi fotodest ja minu maalitud taustadest sündisid kollaažid, aga põhiline oli see, et koostöö oli väga tore ja lõbus protsess, millest jäi ilus mälestus ja väike kripeldus, et ehk võiks veelgi proovida. Teine oluline sündmus oli see, kui möödunud aasta sügisel kutsus Pille meid enda poole maale taimetrükki proovima. Pärast lühikest peiteaega sain aru, et olen saanud tõsisemat sorti nakkuse ja nüüd olengi kahel sügisel pajatäite kaupa lõkkel taimelehtedest, kangastest ja kilest keeratud kringleid aurutanud.
Nüüd jõuame lõpuks siis selle näituse juurde, mille Sulev 2025. aasta novembrisse Promenaadiviide kokku oli leppinud ja millest meil septembri alguseks polnud muud, kui plaan seda koos teha. Hüvaks nõuks sai idee, et tõmbame raamidele juba taimedega trükitud kangad ja hakkame siis samm-sammult edasi minema. Minu plaan oli, et temaatiline ja sisuline pool lähtuks Sulevi erialast – bioloogia, teadusjoonised, rakud, laborihiired. Taimed on niigi juba taustaks.
Esmalt võtsime kätte akvarellipliiatsid ja joonistasime ja kirjutasime töödele jooniseid ja tekstilõike Sulevi ülikooliaegsetest konspektidest. Siis tegime sedasama mõnda kohta veel diatüüpiatehnikas (tõmmis trükivärviga kaetud plaadilt kanga teiselt poolt joonistades). Mõnda kohta on ka lihtsalt akrüülvärvidega maalitud ja veidi kasutatud augulisi trafarette. Seejärel lõikas Sulev linoolist välja kolm-neli erinevat hiirekest ja trükkis neid vapralt ja väärikalt töödele. Labürindi ja kiigega piltidel on kasutatud puiduklotsidega pakutrükki. Ja siis läks veel eriti lõbusaks, kui sai välja otsitud kaltsukott ja sealt tükikesi (või ka pool vihmavarju) töödele kleebitud-tikitud. Sulev osutus ütlemata tubliks tikkijaks, praktiseerides erilise osavusega üleaisapistet ja kuusepistet.
Nõnda see näitus kahe kuuga valmis saigi. Ühtegi päeva üle ei jäänud, aga puudu ka ei tulnud. Koostöö oli loominguline ja lustlik. Kui ühel ideed või jaks otsa said, siis teisel ikka mingi plaan taskus oli. Muidugi olid toeks veel tugevad taustajõud Pille ja Eero.
Omamoodi tegelaseks terves selles loomisloos sai aga Daniel Keyesi raamat «Lilled
Algernonile», mida me Suleviga mõlemad ahnelt üle lugesime. See on lugu vaimselt alaarenenud mehest Charlie Gordonist, kes läbib eksperimendi, et oma intelligentsi suurendada. Katse prototüübiks saab laborihiir Algernon, kelle peal protseduur edukalt toimib. Lõpuks langeb ka ülimalt intelligentseks muutunud Charlie Gordon hääbuvasse seisundisse, jättes oma viimaseks palveks panna lilled hiir Algernoni hauale. See jutt oli näituse autoritele aastaid hiljemgi sellise mõjuga, et näituse nimeks osutus „Lilled väärikale hiirele“, parafraseerides D. Kayesi novelli pealkirja.
Järgmiseks juhtus see, et Mare Hunt Kondasest tuli eelmisel sügisel Tartusse Promenaadi 5-
de meie näituse avamisele, ja kutsuski meid Suleviga väga kenasti oma töödega Viljandisse näitust tegema. Kutse võtsime me loomulikult lahkelt vastu, mõne töö tegime juurde ka 2026. aastal ja siin me nüüd olemegi.
Oma mitmekihilistes töödes otsime ühisosa kunsti ja teaduse vahel, ja seda võib leida üllatavalt palju. Nii kunstnik kui ka teadlane toob oma töödes välja esmapilgul ulmelise, kuid ajapikku võib see fantaasia osutuda reaalsuseks. Kunstnikku lummavad ka tänu uurijatele ja tänapäeva tehnoloogiatele avaneva mikromaailma visuaalid – koed, rakud, müstilised struktuurid.
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse
