19.09—8.11.2026
Nikolai Baturini raamatuillustratsioonide näitus "Avarilmad pildis"
Eesti kirjaniku Nikolai Baturini (1936–2019) sünnist möödus tänavu 5. augustil 90 aastat. Tema maagilis-realistliku loomingu keskmes on avarilmad: taiga ja ookeanid, kõrbed ja vihmametsad, inimvaim püüdmatu otsinguil, olgu ta elupaik väikses rannakülas, düstoopilises tulevikulinnas või siinsamas Viljandiski. Baturini pärand on ise ammendamatu avarilm, ta loojaisiksus üllatavalt mitmekülgne.
Nii nagu segunevad ta teostes kirjanduslikud žanrid, on raamatukaante vahele kätketud ka ergas huvi filmi ja helikunsti kompositsioonivõtete vastu. Sel näitusel on aga esmakordselt esile toodud ja välja pandud tema tegevus oma loomingu illustraatorina.
Kirg kujutava kunsti suhtes saatis Nikolai Baturinit läbi elu. Albumeid ja kunstiraamatuid jõudis ta koju külluses nii Viljandi antikvariaadist kui kaugeilt jahireisidelt. Neilt retkeilt või ka Võrtsjärve kaldalt loomekodust saadetud kirjade veertel olid pea alati joonistused, mis ta lapsi rõõmustasid.
Oma raamatute illustreerimisega alustas kirjanik teoses „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” (1981). Tunnustus raamatu kujundusele tõi sädet ja julgust ka edasiseks. Sulgede, paberitüüpide ja tehniliste võtete algtõed andis kirjanikule tuntud kujundaja ja akvarellist, peresõber Maret Kernumees (1934–1997).
Mahukamate romaanide “Karu süda” (1989) ja “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993) illustraatoriks oli siiski esialgu plaanis kutsuda Peeter Ulas või mõni teine kunstnik, kel Baturini jaoks võime maagilist "miskit" tabada. Ent kirjutamise käigus tihenes ka nägemus pildilisest poolest – see ei pidanud lugu üksnes laiendama ja võimendama, vaid ka edasi viima, nõnda sai teostuda vaid autoriteksti veel ühe kihistusena.
Juba osad „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” põhjarahvaste sümboolikat kätkevad illustratsioonid olid tehniliselt detailiküllased, “Karu südamega“ tõusis sümboolika ja nüansside kaskaad järgmisele tasemele. Autobiograafiline “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” läks veelgi kaugemale ning toonaste piiratud võimaluste tõttu need müstilised pildid trükis päris rahuldavalt ei teostunudki. Paljuski just seetõttu me hilisematest teostest enam tema illustratsioone ei leia. Loodetavasti on käesolev näitus üheks sammuks suurteoste autori- ja sisuväärilise taastrüki poole.
Teksti koostas Berk Vaher
Näituse koostasid Mare Hunt ja Mari Vallikivi
Eriline tänu kuulub Nikolai Baturini pojale Igorile.
Tehniline tugi: Meelis Tammemägi, Aivar Glotov, Argo Kask, Tiit Rammul, Jüri Märka
Teosed, esemed ja raamatud on laenutatud Eesti Kirjandusmuuseumist, Tarvastu muuseumist, Viljandi Linnaraamatukogust, Baturini perekonna arhiivist, Andres Ansperilt ja Priit Vahtramäelt.
Täname abi eest: Marat Viires, Marge Liivakivi-Minina ja Tõnis Korts
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Nikolai Baturini raamatuillustratsioonide näitus "Avarilmad pildis"
Eesti kirjaniku Nikolai Baturini (1936–2019) sünnist möödus tänavu 5. augustil 90 aastat. Tema maagilis-realistliku loomingu keskmes on avarilmad: taiga ja ookeanid, kõrbed ja vihmametsad, inimvaim püüdmatu otsinguil, olgu ta elupaik väikses rannakülas, düstoopilises tulevikulinnas või siinsamas Viljandiski. Baturini pärand on ise ammendamatu avarilm, ta loojaisiksus üllatavalt mitmekülgne.
Nii nagu segunevad ta teostes kirjanduslikud žanrid, on raamatukaante vahele kätketud ka ergas huvi filmi ja helikunsti kompositsioonivõtete vastu. Sel näitusel on aga esmakordselt esile toodud ja välja pandud tema tegevus oma loomingu illustraatorina.
Kirg kujutava kunsti suhtes saatis Nikolai Baturinit läbi elu. Albumeid ja kunstiraamatuid jõudis ta koju külluses nii Viljandi antikvariaadist kui kaugeilt jahireisidelt. Neilt retkeilt või ka Võrtsjärve kaldalt loomekodust saadetud kirjade veertel olid pea alati joonistused, mis ta lapsi rõõmustasid.
Oma raamatute illustreerimisega alustas kirjanik teoses „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” (1981). Tunnustus raamatu kujundusele tõi sädet ja julgust ka edasiseks. Sulgede, paberitüüpide ja tehniliste võtete algtõed andis kirjanikule tuntud kujundaja ja akvarellist, peresõber Maret Kernumees (1934–1997).
Mahukamate romaanide “Karu süda” (1989) ja “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993) illustraatoriks oli siiski esialgu plaanis kutsuda Peeter Ulas või mõni teine kunstnik, kel Baturini jaoks võime maagilist "miskit" tabada. Ent kirjutamise käigus tihenes ka nägemus pildilisest poolest – see ei pidanud lugu üksnes laiendama ja võimendama, vaid ka edasi viima, nõnda sai teostuda vaid autoriteksti veel ühe kihistusena.
Juba osad „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” põhjarahvaste sümboolikat kätkevad illustratsioonid olid tehniliselt detailiküllased, “Karu südamega“ tõusis sümboolika ja nüansside kaskaad järgmisele tasemele. Autobiograafiline “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” läks veelgi kaugemale ning toonaste piiratud võimaluste tõttu need müstilised pildid trükis päris rahuldavalt ei teostunudki. Paljuski just seetõttu me hilisematest teostest enam tema illustratsioone ei leia. Loodetavasti on käesolev näitus üheks sammuks suurteoste autori- ja sisuväärilise taastrüki poole.
Teksti koostas Berk Vaher
Näituse koostasid Mare Hunt ja Mari Vallikivi
Eriline tänu kuulub Nikolai Baturini pojale Igorile.
Tehniline tugi: Meelis Tammemägi, Aivar Glotov, Argo Kask, Tiit Rammul, Jüri Märka
Teosed, esemed ja raamatud on laenutatud Eesti Kirjandusmuuseumist, Tarvastu muuseumist, Viljandi Linnaraamatukogust, Baturini perekonna arhiivist, Andres Ansperilt ja Priit Vahtramäelt.
Täname abi eest: Marat Viires, Marge Liivakivi-Minina ja Tõnis Korts
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
