18.11 - 18. 12
Unustatud kunstnik
Tõnis Grenzstein
Kondase keskuses on väljas Viljandimaal, Tarvastu lähedal 1863. aastal sündinud ja 1916. aastal Saksamaal Düsseldorfis surnud TÕNIS GRENZSTEINi 17 õlimaali, neli reprot ja raamatuillustratsioonid.
Eksponeeritavad teosed pärinevad Eesti kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi kogust.
Tõnis Grenzstein sündis 1863. aastal Viljandimaal Tarvastu lähedal Kõksi talupidaja peres. TEma vanem vend oli Ado Grenzstein.
Kui perekond oli ümber asunud Valga lähedale Koikkülla, algas ka Tõnis Grenzsteini koolitee. 1881. aastal lõpetas ta Valga kreiskooli. 1881-1886 õppis ta baltisaksa kunstniku Rudolf von zur Mühleni käe all Tartu saksa käsitööliste seltsi joonistuskoolis. Tänu Jakob Hurda abikaasa sõbrannale, ühele vene aadlidaamile, sai Tõnis Grenzstein stipendiumi, et 1886. aastal Saksamaale Düsseldorfi kunstide akadeemiasse astuda, olles seal esimene eesti soost õpilane. Tema peamine õpetaja Düsseldorfi akadeemias oli Eestist pärit baltisaksa maalikunstnik Eduard Franz Karl von Gebhardt, kelle abilisena ta pärast kooli lõpetamist ka töötas.
Grenzstein tegutses lühiajaliselt ka Eestis, reisis 1901. aastal oma venna juurde Pariisi ja siird4u4s tagasi Saksamaale, kus ta Thionville'is ehk Diedenhoffis asutas naiste maalikooli. Samal ajal teenis ta lisa ohvitseride portreede maalimisega. Aastast 1914 tegutses ta taas Düsseldorfis, kus üritas avada vabrikut, mis pidi hakkama tootma mittetuhmuvat valget värvi. Ettevõtmine ebaõnnestus täielikult, Grenzstein laostus rahaliselt ning hakkas senisest veelgi enam jooma. Tõnis Grenzstein suri 1916. aastal Düsseldorfi haiglas ning seniajani ei ole õnnestunud tema õiget surmakuupäeva tuvastada.
Tõnis Grenzsteini loomingusse kuuluvad portreed (näiteks Elsa ja Mihkel Härms, 1892; Jaan Grenzstein, 1893), maastikumaalid, natüürmordid, mütoloogilised maalid ("Vanemuise laul"), kirikute altaripildid Nõos („Kristus ristil“, 1895) ja Emmastes („Kristuse ülestõusmine“, 1900), raamatuillustratsioonid (K. E. Söödi luulekogu „Rõõm ja mure“, 1894) ja karikatuurid. Viimaseid tegi ta oma venna toimetatud ajalehtedele „Olevik“ ja „Oleviku naljalisa“. Loojana järgis ta elu lõpuni akadeeemilisi traditsioone, kuigi kuulus samasse põlvkonda Paul Raua ja Ants Laikmaaga.
Mari Vallikivi
