SÕNAJALAÕIS
9. detsember 1980
Õli, lõuend.
Maastikuformaadis, mõõtudega 57 × 80,5 cm.
Maali ümbritseb 9,5 cm laiune, hõbedane puitraam.
Maalil on kujutatud müütilise sõnajalaõie leidmist ning napsamist metsaservalt otse kurivaimude nina alt täiskuuöö valguses. Heledapäine noormees hüppab üle jõe, helendav sõnajalaõis ettesirutatud käes. Tema selja taha jäävad jõekaldale metsa alla maha siunavad sarvikud.
Maali koloriit on pigem mahe ja tumedatooniline, et anda edasi ööhämarust. Kunstnik on kasutanud peamiselt sügavsinist, pruune ning rohekaid toone. Valge helendusega on rõhutatud loo jutustamise seisukohast peamist: täiskuud üksiku pilveviiru ees, veevirvendust jõepinnal, sõnajalaõit ning noormehe ja kuradite figuure piiravaid kontuure.
Maali ülemise kolmandiku moodustab lillakassinine taevas. Vasakusse nurka jääb ümar kuuketas, mille taga on tumesinine pilvetriip, valge helendus ümber. Maali alumise, maastikuga osa võib mõtteliselt poolitada ülevalt vasakult alla paremale. Sellel diagonaalil voolab rahulikult tumesinine jõgi, mille pinnalt peegeldub kerge värelusena täiskuuvalgus. Jõgi on all paremal laiem ning kitseneb maali vasaku ülemise nurga suunas, kuni kaob pildi ääres kahe pruuni maja vahel hämarusse. Vasakpoolsel hoonel on punakaspruun viilkatus, korstnast tõuseb suitsu ning akendest kumab tumekollast valgust.
Noormees on maastiku allosas keskel ning sooritab hüpet üle jõe. Kujutatud meie poole vasaku küljega. Tal on heledad üle pea kammitud lühikesed juuksed ja roosakas nägu. Näol keskendunud sihikindel ilme, kiikab silmanurgast selja taha. Kannab valget linast talupojasärki, jalas tumepruune pikki pükse ja madalaid nahksaapaid. Parem käsi on ette sirutatud ning hoiab sõrmede vahel kuue kroonlehega tumeroosa südamikuga valget õit, mille ümber on maalitud peened valged kiired. Vasak jalg on juba jõudnud vastaskaldale maha toetuda. Parem jalg on hüppel pikalt taha sirutatud, kinganina plärtsatamas vette. Jõepinnalt tõuseb jala ümber valgeid pritsmeid ning veele on tekkinud heledad kontsentrilised sõõrid.
Jämedate tüvedega laas ja kurivaimud asuvad noormehest paremal pool, jõe teisel kaldal. Kokku on tugevate tüvedega, siuglevate okstega puude all kuus sarvikut. Osa on jõudnud juba päris jõe kaldale noormehe selja taha, teised alles piiluvad puude tagant. Kõik kuradid on maalitud punaka ja tumepruuniga, alasti, sarvede ja piklike teravatipuliste kõrvadega, kapjadega, valgete täpina hõõguvate silmadega. Nägudel hirmsad grimassid. Enamus vehivad ülestõstetud kätega. Suurem osa on haaranud viskamiseks kivi. Kahel kuradil on käes noormehe poole suunatud haruline hark.
Jõe päästev vasak kallas on lage, pruunikasroheline heinamaa üksikute madalate valgeõieliste taimetuttidega.
Maali alumises vasakus servas on pruunikaslillas kirjas, suurtähtedega kunstniku signatuur, teose valmimise aeg ning pealkiri: P. KONDAS, 9. XII. 80, “Sõnajalaõis”.
Taas
kord üks mütoloogiast inspireeritud maal Kondase loomingus, mis
tahaks justkui öelda: õnn soosib julgeid!
Pärimuse järgi puhkeb sõnajalaõis jaaniööl ainult mõneks hetkeks. Õis pidavat andma tema leidjale ning noppijale õnne ja rikkust. Samuti kõigi loomade, lindude ja inimkeelte mõistmise, teadmise kõigi maailma asjade kohta ning tegema omaniku soovi korral nähtamatuks. Sõnajalaõit olevat aga väga raske kätte saada, sest kurat ja kurjad vaimud veeretavad otsija teele mitmeid takistusi. Sõnajalaõit tuli otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ühestki lähenevast olendist. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia koheselt metsast välja.