5.01. - 12.03.2022
Näitus "Maskid"
Kord me kanname maske igapäevaselt – see ebatavaline ja uskumatu ennustus on nüüdisajal saanud ähvardavalt argiseks. Kogu maskide pidulikkus või erilisus näib olevat kadunud, kaasaegsete maskide tohutu unifitseeritud ja tüübistatud tehislik armee piilub arusaamatu ja ähmase pilguga mõne aborigeeni uhket emu kujutavat pea- ja näokatet või aafriklasest sõjameest, kes kannab oma tapetud vaenlasi kujutavaid miniatuurseid metallist maske vööl. On keeruline öelda, kas maskid tänapäeval peavad meile andma müütilist jõudu nagu kalamaskid Uus-Guineas või peletama eemale kurja nagu rituaalsed maskid Kamerunis. Või on meie maskid lihtsalt jälle nagu amuletid, mis üritavad kujutada jumalat või jumalannat, mõnda müütilist olendit, võibolla arsti või teadmameest, manama ka meie näole mingit sõnumit nagu maooride tantsu ajal tehtav grimass. Või on ikkagi meie, inimeste, ja maskide suhtlusse tulnud just viimase paari aastaga midagi täiesti uut, maske maharebivat, maske mahaloopivat, maske torisedes kandvat.
Tšehhi legendaarse animaatori ja filmitegija Jan Švankmajeri arvates sobivad „aja depressiooni ja lagunemise väljendamiseks must huumor, müstifikatsioon ja küünilisus palju paremini kui tülgastav sentimentaalne moraliseerimine“. Švankmajer on ühes intervjuus öelnud umbes nii, et armastab vanu asju, aga mitte sellepärast, et need on vanad, vaid et need on olnud tunnistajaks tunnetele. Lühidalt: kui inimesed on puudutanud neid objekte emotsionaalselt laetuna, on nad laadinud need oma energiaga. Seega on Švankmajeri arvates asjade mälu palju pikem kui sureliku mäluga inimestel. Ta on üritanud niisugustele asjadele anda oma filmides peaosa, kunagised tunded kuidagi asju demonstreerides üles äratada. Peaksime mõtlema sellele, kui paneme kellelegi kuulunud maski endale ette! Maskid on ju ühed meid kõige intiimsemalt puudutavad esemed – nad annavad meie sisselangenud ninakuju surimaskidel edasi tulevastele põlvedele isegi siis, kui meid endid pole enam ammu elavate kirjas.
Mask on ka midagi, mis meid vabastab, seda teadsid Veneetsia kuulsad maskikandjad väga hästi oma kuni pool aastat kestnud karnevalide käigus. Just siis saabusid Veneetsias esilemanatud üleüldisesse kaosesse avantüristid ja teravate elamuste otsijad kogu maailmast. Veneetsia karnevalide kõrgaeg oli 18. sajandil. Isegi suremist karnevali ajal peeti millekski väga austusväärseks! Võimud lubasid sel ajal kanda küll vaid väikest maski nimega bautta, mida aga osavasti kombineeriti riietusega mütsist kuni jalanõudeni, nii et oli võimalik end lõpuks muuta täiesti äratundmatuks.
Kuid maskiks võib pidada ka sõrmust, mille Veneetsia valitseja igal aastal pidulikult vette viskas (tseremoonia nimetus oli Bucintoro), et kinnitada oma abielu-liitu merega. 12. sajandil andis sellele Veneetsia doodži ja mere liidule oma õnnistuse ka paavst, võttes valitseja sõrmest sõrmuse ja visates selle vette. Rahvas kandis seda vaadates muidugi maske.
Lõpuks ongi võimalik maskile kui niisugusele vaadata kõige laiemalt. Ungari alkeemik ja veinispetsialist ning kirjanik Béla Hamvas (1897-1968) on öelnud, et ka „vein on hieraatiline mask“ ning et seda teadsid varem kõik inimesed ja kõik rahvad: „Maski seletus on see, et tema on see, kes halvast krambist vabastab. Dionysios lysios, ütlesid kreeklased, vabastav veinijumal. Iga vein kuulub ühe jumaluse alla. Kuid igal üksikul veinil on oma eriline geenius. Need on ka kõik maskid. Maski tunneb ära suu.“
Käesoleval näitusel ongi maskide arhetüüpsetesse ja igivanadesse vormidesse valanud oma individuaalset sisu paljud kunstnikud - siin on vaip, loomamaske, teatrimaske ja paljut muud. Ehk annab see meile, nende maskide vaatajatele ja maitsjatele, veidigi jõudu ja lohutust, et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi.
Paavo Matsin
Näitusel eksponeeritakse maske autoritelt: Jevgenia Kilupe (Läti), Tatjana Tšursinova (Peterburi), Tarja Heikkilä (Soome), Tiia Toomet, Viive Väljaots, Anne Rudanovski, Piret Mildeberg, Jüri Mildeberg. Margus Tiitsmaa, Mare Hunt, Natalja Beltjukova (Peterburi), Elo-Reet Järv, Rainer Kaasik-Aaslav, Ain Austa, Terje Kiho, Rosita Raud, Annika Aedma, Evelin Vassar, Riina Rosin Steiner, Luule Kangur, Mihkel Vooglaid ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala ja TÜ Kunstide keskuse õppetööd.
