Kristina Tamme maalinäitus "Eesti matus""

05. 09. - 04.10. 2015

Kristina Tamm "Eesti matus"

Näitus on inspireeritud eelmise sajandi matusefotodest, lähiajaloost ja perekonnapärimusest. Siirderiituse jäädvustusi on vaadeldud kui võimalust saada vastuseid küsimustele, mis lahkunud lähedastelt nende elu jooksul küsimata jäänud. Ekseldes sellel omamoodi piirialal eestlaste sahtlites, albumeis ja muuseumite kogudes, ületades surnukartust ja hirmu perekonnasaladuste ees, püüab autor ekspressiivses maalikeeles neile vastustele lähemale jõuda.

Kunstnik uurib sel viisil eestlaste suhet surmaga nii eetilisest aga ka esteetilisest vaatepunktist, projitseerides selle 20. sajandi ajaloosündmustele. Muuhulgas otsib ta vastuseid küsimustele, mis tekkisid okupatsiooniaja lapsel, kelle esimene kokkupuude religiooniga oli šokk kirikuõpetajast vanaema haua veerel. Postkolonialistlikus ja progressile orienteeritud ühiskonnas on küll tabud muutunud, kuid küsimused jäänud.

Martin Heideggeri järgi on kogu olemine "olemine surma poole", surm on olemise sügavaim ja puhtaim võimalus. Surm on elunähtus ja surm mõtestab elu. Näitus toetub eesti surmakultuuri uurijate (M. Kõivupuu, M. Lang jt.) artiklitele, visuaalseks allikaks on eestlaste puhul tavaline, kuid paljude teiste rahvaste jaoks kummastav matusefoto žanr. Motiivid pärinevad eelmise sajandi algupoole klaasnegatiividelt (Johannes Tohvelmanni pärand Järvamaa Muuseumis) ja muuseumite fotokogudest ning perekonnaalbumitest. Allikate põhjal maalitud teosed räägivad ühe perekonna lugu, mis on ühtlasi universaalne lugu ajaloo paratamatusest, surmast ja lunastusest.

Kristina Tamme arvates muutub tänapäeval hüvastijätt lähedastega üha kiiremaks, pealiskaudsemaks: "Me ei pese ega säti enam oma lähedasi ise viimsele teekonnale, ei valva nende viimaseid öid kodus. Kõik on üle antud institutsioonidele, surm on järjest kaugem, konveierlikum, anonüümsem, steriilsem…hirmutavam. Näitus peatab hetkeks selle kiiruse, vaigistab surnuhirmu ja lubab veelkord meenutada ja küsida."

Maalidele, mis käsitlevad eestlaste lähiminevikku ja perekonnasaladusi, on jäädvustunud ajaloo kulg, ilu ja valu. Elus vastuseta jäänud küsimused võivad leida lahenduse siirderiituses kui piirialal, talituses, mis on kui viimane vestlus ja surnu lepitamine elavatega.

Epiktetos (u. 55–135 pKr) on öelnud taolised sõnad: "Hoia iga päev silme ees surma, maapagu ja kõike, mis näib hirmus, eelkõige surma. Siis sa ei saa mõelda midagi alatut ega tahta midagi ülearust."

Kristina Tamm on kunstiajaloolane, Tartu Kõrgema Kunstikooli filosoofia ja kunstiajaloo lektor. Näitustel on ta osalenud alates 2010. aastast.

Kristina Tamm ja Gregor Taul

Näitust toetavad Kultuuriministeerium ja Kultuurkapital.