UUDISED

Tartu Kunstimuuseumis toimub 17. juunist kuni 15. oktoobrini 2023 näitus “Kui magatud unest saaks midagi aru? Töid Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist”.

Näituse kuraatorid on Kondase keskuse juhataja, kunstiajaloolane Mari Vallikivi ja kunstiajaloolane Eva Laantee Reintamm

Väljapanek tutvustab 20. sajandi alguse murrangulist aega nii psühhiaatrias kui ka kunstiloos, tuues välja ajaloolised sidemed Tartu ja Heidelbergi vahel. Heidelbergis, Prinzhorni muuseumis asub üks suurimaid kollektsioone psühhiaatriahaigla patsientide loodud kunstiteostest, mis on sündinud enne kaasaegse psühhofarmakoloogiliste ravimite kasutuselevõttu. Esmakordselt Eestis on võimalik näha selle harukordse kollektsiooni originaale. Samuti eksponeeritakse esimest korda 20. sajandialguse Tartu psühhiaatriliste patsientide joonistusi. Ajalooliste teoste kõrval on väljas tänapäevane autsaiderkunst Kondase keskuse kogust, luues dialoogi eri ajastute ja regioonide vahel.

Teadusliku psühhiaatria rajaja professor Emil Kraepelin (1856–1926), Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia labori looja, töötas aastatel 1886–1891 Tartu ülikoolis, seejärel 1891–1903 Heidelbergi ülikoolis. Nii Tartus kui Heidelbergis juhtis ta ülikooli psühhiaatriahaiglat ning oli üks esimesi, kes vaatles ja säilitas sealsete patsientide tehtud joonistusi ning käsitööd haigusloo osana. Neid seoseid silmas pidades on kuraatorid teinud valiku Prinzhorni kogu vanimast, Kraepelini-aegsest kihistusest, millest osa eksponeerimisele tulevaid teoseid pole Heidelbergis asuv muuseum kunagi varem välja laenanud.

Lääne psühhiaatrias on patsientide eneseväljendusaktidesse suhtutud erinevalt, vahel ka üsna vastukäivalt. Ühelt poolt oli neil laiemale kunstielule positiivne mõju: 20. sajandi alguses ringelnud ekspressionismi teooriad aitasid jõuda vaimuhaiglates loodud kunsti psühhiaatrite poolse tunnustamiseni, mis kajastus näiteks selles, et säilitamiseks valiti spontaansema väljenduslaadiga teoseid. Tänu kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorni 1922. aastal ilmunud raamatule “Vaimuhaigete pildiloome” ajas see kunst siirdeid mitmetesse avangardistlikesse vooludesse, mõjutades kunstipilti kuni tänaseni. Teiselt poolt nägid totalitaarsed ühiskonnad selles vaid negatiivset. Mõned teosed Prinzhorni kollektsioonist leidsid oma koha ekspressionismi kõrval Natsi-Saksamaa degenereerunud kunsti Entartete Kunst rändnäitusel (1937-1941), kus neid kasutati avangardismi patoloogilisuse tõestusena. Sellises suhtumises polnud midagi uudset, sest nii mitmedki vanema põlvkonna psühhiaatrid, teiste hulgas ka Kraepelin pidasid oma patsientide loomingut mandumise ilminguks.

Olgu tegemist psühhiaatrilise või kunstilise vaatepunktiga, on ravi- ja hoolekandeasutustes loodud kunst säilitanud paljuski oma sõltumatu positsiooni. Näitus vaatleb 100 aasta jooksul toimunud arenguid, katkestusi ja tagasilööke, pakkudes mõtteainet institutsionaalse tõrjutuse, „sees- ja väljasolija” seisundi suhtelisuse, katki minemise ja terveks olemise, unenäolisuse ja tegelikkuse õhkõrna piiri kohta nii kogu ühiskonnas kui ka kunstimaailmas.

Autorid: Georg Goob, Jane Grier, Johann Knopf, Joseph Alois Gottlieb Maier, Anna Marie Lieb, Michael Kolb, Anonüümne autor (Juhtum 240), Stefanie Richards, paruness Zerheimb, Alois Dallmayr, Heinrich Mebes, August Natterer, Emilie Wulffius, Günther Heinrichsohn, Anonüümne autor, Mait Rebane, Heiki Säga ja John Lake.

teksti autor Mari Vallikivi

Kondase Keskuses etendub lavastus ,,Naiste tuum, meeste kuub”

3. juunil esietendub Adeele Jaago loodud visuaalne luulelavastus ,,Naiste tuum, meeste kuub”. Lavastaja enda kirjutatud dramaturgia põhineb Eesti naisluuletajate loomingul, moodustades tervikliku narratiivi, mis viib vaataja rännakule läbi ajaloo. Liites luuleklassikale kaasaegsed teosed, käsitletakse olulisemaid teemasid naisluuletajate loomingus ning leitakse ühisosa ka tänapäevaga.

Kui õige laseks kanda ennast eesti naiste luulel? Laseks ennast kanda 20. sajandist - tänapäeva välja. Vaataks eesti naist läbi tema enda silmade ja riimide. Naise tuum. Naise mäng. Sõnadest saavad helid, helidest muusika, muusikast sünnib hetk ja hetkest teater. Kaks meest naiste riimiteatris: mida nad seal näevad, keda? Ega ometi ennast? Milline on see valu, see rõõm, mis on neil ühine? Lavastuses “Naiste tuum, meeste kuub” ei otsita sõnadele rütme ja riimidele viibimist. Ei - hetk oli küsimus. Luuletus oli vastus. Kas me leiame selle luuletuseks sündinud hetke üles?

Kondase Keskuses on etenduste ajal üleval Jaan Rieti näitus, mis tutvustab tema perekonna nelja naist, nende elu ja loomingut, toetades lavastuse atmosfääri. Oluline osa on Jaan Jaago muusikalisel kujundusel, mis saadab katkematult tervet etendust. Visuaalseks muudab lavastuse Karmi Pikkma loodud unenäoline valguskunst.  

Lavastaja-dramaturg-kunstnik: ADEELE JAAGO (Ugala Teater)

Osades: MIHKEL KUUSK ja KRISTIAN PÕLDMA

Muusikaline kujundaja: JAAN JAAGO

Valguskunstnik: KARMI PIKKMA

Visuaalne kujundaja: PIRET PARREST

Produtsent: LORETA JANSON

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, Viljandi linn, Viljandi Hansapäevad

Uksed avatakse pool tundi enne etenduse algust. Enne ja pärast etendust saab nautida näitust Kondase Keskuses.

Etendused: 3 / 4 / 9 / 10 / 11 juuni Kondase Keskuses

Näitus keskendub tekstiilide parandamisele kui inimese ja objekti vahelisele suhtele. Parandamine muudab neid suhteid tähendusrikkamaks ja kauem kestvaks. 

Esemete parandamine ühendab endas traditsioonilised käsitöövõtted ja kaasaegse mõttelaadi. Parandamine kui tegutsemisviis võimaldab inimkultuuril siin planeedil eksisteerimist jätkata.

Näitus toob keskpunkti rõivaste ja tekstiilide elu, kus iga kandja või kasutaja lisab neile omapoolse kihi. Nii saab olla sokipaaril mitu autorit ja tekib pikem koosloome protsess. Vaataja saab mõtiskleda erinevate autorite poolt lisandunud kihtide tähtsuse üle.

Kujutlege maailma, kus rõivad elavad ühe või mitme kasutaja käes oma elu.

Koosloome kaasab kasutajaid sellesse, millised rõivad välja näevad ja millist sõnumit nad kannavad.

Oluline osa näituse kujunemisel on töötubadest ja loengutest koosneval publikuprogrammil. Töötubades õpetame kõigile jõukohaseid võtteid oma tekstiilesesemete ja aksessuaaride (ehete) parandamiseks. Töötubade kaudu uurime, kas läbi parandamise kui tegevuse parandame/taastame asju või ka iseennast ja inimsuhteid. Töötubade läbiviijad on kunstnikud- disainerid, kes on tegelenud oma loomingus traditsiooniliste parandusvõtete mõtestamisega.

Näitus koosneb kahest poolest: tavakodanike poolt parandatud igapäevased esemed ja disainerite poolt loodu esitlus. Üks kahest näitusesaalist on pidevas muutumises, kutsudes publikut ja töötubades osalejaid sinna omalt poolt töid lisama. Eesmärgiks on kohelda näitusesaalis võrdselt nii parandamise kui meediumi vastu huvi tundvaid kunstnike ja disainereid, parandamisega tegelevaid käsitöömeisterid kui ka talupojatarkusest oma rõivaste parandajaid. Näitusevaadete muutumist dokumenteeritakse fotodena kord nädalas. Väljapaneku muudatused oleks salvestatud ka videotuuris, kajastudes ajas muutuvate näituse vaadetena.

Teises näitusesaalis esitatud tööd võimaldavad mõtiskleda, kas parandamisele kulutatud aeg muudab selle luksuskaubaks või sümboliseerib see parandaja tarkust ja hingelist rikkust? Parandamine on kindlasti radikaalne tegutsemisviis, mis vastandub praegusele kasvule orienteeritud majandusmudelile ja levinud tarbimisharjumustele.

Marta Moorats Konovalov
Fotograaf: Kärt Petser