Trash
ja püha ehk püha prügi
Näituse pealkiri sisaldab prügi selles mõttes,
et inglise keel eestikeelses tekstis
on ise juba prügine.
Mis on elus püha ja mis on prügi.
Püüan otsida neile küsimustele vastuseid
või jätta otsi lahtiseks.
Mida teha oma prügiga,
mis vahel võib olla ka kallis ja püha
Kust jookseb piir?
Ja kas kõik on nii nagu näib.
Vahel seisan valiku ees
ja keegi ei ütle ette.
Sündisin Viljandis punastest tellistest majas. Sealkandis, kus kunagi asus ohvitseride kasiino ja kuhu praegu peatselt kolib laste kunstikool. Kunagi nimetati maja kõrval asuvat parki lastepargiks. Veel varem oli selle pargi juures ajutiselt elanud ja töötanud Sakala toimetuses Juhan Liiv.
Varsti kolisime sealt ära Vaksali tänavasse punase maakiriku juurde.
Mängisin kirikumäel pika rohu sees ja käisin talvel teiste lastega
lauluväljaku juures ja mujal Lossimägedes kelgutamas. Joonistamine
on mulle alati meeldinud. Kümme aastat vanem poolvend Mati joonistas
väga hästi ja mõnuga. Emapoolne sugulane kunstinstituudi õppejõud
ja kunstnik Raivo Korstnik tegi minust pastellmaali (millest on
kahjuks säilinud vaid foto). Mäletan kui kaua tuli vaikselt istuda,
et ta mind joonistada saaks. Hiljem käisin Tallinnas ka tema
ateljees. Seal oli palju värvilisest klaasist pudeleid, vanu
kohviveskeid ja palju põnevat. Kõige rohkem lummas mind õlivärvi
lõhn.
Ema oli lapsena koolis käies elanud Tallinnas oma tädi juures. Elasid nad Anton Hansen Tammsaarega ühes majas. Ema Juta sõbranna ja täditütar oli Rita Kostabi, kes emigreerus enne nõukogude võimu tulekut lõpuks Ameerikasse. Algas kirjavahetus, mida ka lastel (mul) lubati lugeda. Sain teada, et Kalev-Mark Kostabi käis kooli vaheajal pannkooke küpsetamas. Hiljem tuli teateid juba Kalev-Marki näitustest ja Kostabi World´ist. Ema jõudis laulva revolutsiooni ajal ka Kostabidel Ameerikas külas käia. Üheksakümnendatel tulid Rita, Kalev, Allan ja Urmase tütar ka mu ema (tädi Juta) juurde külla. Tädi Juta küpsetas neile pannkooke.
Koolis oli mu joonistamise ja joonestuse õpetajaks Rein Grünbach. Käisin ka tema kunstikabinetis kunstiringis. Tartu Ülikoolis kunstikabinetis käisin ka paaril korral. Tol ajal oli seal juhatajaks Andrus Kasemaa. Peale laste sündi jäi joonistamine katki, kuigi ju näitustel ikka käisin. Linnagalerii asub Linnaraamatukoguga, kus töötan, lausa ühes majas. Ka on mu töökoht Kondase keskusega ühes süsteemis ning selle majaga on head suhted alati olnud. Õpitubades või Näärivana kostüümis, õng üle õla, ka päkapikuna olen Kondase keskuse tegemistes kaasa löönud.
2011 jäin ootamatult haigeks ja hakkasin jälle maalima. Varsti tuli Viljandisse elama Kristiina Ehin, kes hakkas koos Viljandi Linnaraamatukogu selleaegse huvijuhi Vilja Volmeriga Värske Loomingu Salongi tegema. Tegevuskohaks oli Kondase keskuse maja. Hakkasin salongiõhtutel oma maale näitama ja lugusid jutustama. Nii see näitus sündiski.
Kalli
Kuhi
