19.12. 2016 - 25.02. 2017

„MUHU INGLID“

Urmas Viik startis kunstnikuna 1980. aastate lõpul ja 1990. alguses Eesti graafikakunsti valitsevaid traditsioone trotsiva uue põlvkonna jõulise esindajana. Tuntuks said tema suureformaadilised sinised kuivnõelatehnikas graafilised lehed. Aga juba üheksakümnendatel tegi ta ka mitu kannapööret, mis jäävad teda iseloomustama edaspidigi. Aastatuhande vahetust märkis Rotermanni soolalaos esitletud installatsioon “Ruth hingab. Anna hingab”. Järgnevat kümnendit Viigi loomingus saadavadki mitmed mastaapsete ruumiinstallatsioonidega näitused: „Rokokokoo” 2004, „Mikk ja Olga säravad“ 2006, „Roos.Kärbes.Roos“ 2010, „Luige Hummer” 2011 jne. 2003. aastal lisandus Viigi tegevusalasse uus valdkond – raamatukunst. Nüüdseks on ta kujundanud ja illustreerinud kümneid raamatuid. Kunstniku tasemest annavad tunnistust iga-aastased äramärkimised Eesti kaunimate raamatute konkursil ning  kandmine 2010. aastal IBBY (International Board on Books for Young People) illustraatorite aunimekirja. Viik ei pinguta oma maine nimel ega ürita kultiveerida mingit talle ainuomast pildikeelt. See võib raamatuti üsna tugevalt erineda. Iga uus raamat on uus algus. 

"Muhu Inglid" järgib sama suunda 2015. aasta Tallinna kunstihoone galerii näitusega "Folkpsühhedeelia", kiikab kaasaegse kunsti peavoolust kõrvale ning proovib puhuda pisut värskemat õhku sageli üsna kitšilembesesse rahvakunsti käsitlusse. Näituse ajendiks on augustis ilmunud samanimeline raamat, mille teksti autor on Kadri Tüür. Näituse graafiline osa pärinebki sellest raamatust. „Muhu Inglid“ on rahvapärimusest inspireeritud suurejooneline pildiraamat. Muhu, suuruselt kolmas Eesti saar, on tuntud rikkaliku ja omapärase rahvakultuuri poolest. Loos on juttu seitsmest Ingli-nimelisest naisest. Kirjanik Kadri Tüüri juttude stiil on inspireeritud muhu murdest ning jutustamislaadist.

Urmas Viigi loodud pildid toetuvad rikkalikule muhu ornamentikale ja värvigammale. Seelikutelt, kampsunitelt ja tekkidelt leitud mustrid moodustavad raamatu põhielemendid. Kujutiste joonestruktuur meenutab tikandit. Detailid ei ole siiski dokumentaalselt täpsed, vaid loovad pigem tuttava üldmulje.

Tänuame Eesti rahvuskultuuri fondi,  Rahvakultuuri keskuse toetusprogrammi „Saarte pärimuslik kultuurikeskkond“, Kadri Tüüri, Signe Siimu ja  Mari Viiki.