Geislingeni põgenikelaagris üles kasvanud Austraalia väliseestlase pildilised mälestused kodumaast
Mai Maddisson sündis 1942. aastal keset sõda Tallinnas. Kui ta oli kaheaastane, põgenes perekond läände. Maddisson kasvas üles koos pea tuhande teise eesti lapsega Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris. Kui ta oli seitsmene, õnnestus perekonnal – emal koos kahe tütrega – elama asuda Austraaliasse. Seal maal sai Maddissonist aastaid hiljem perearst, pidades seda ametit Melbourne'is käesoleva aastani.
Maddissonile meeldis juba kooli ajal maalida, hiljem sai ta kätt harjutada arstitudengina anatoomiatunnis inimkeha joonistades. Maalimisega hakkas ta pühendunumalt tegelema alles viiekümnendates eluaastates, s.o paarkümmend aastat tagasi. Kondase keskuse näitusel eksponeerib Maddisson maale, millega teeb kummarduse kodumaale, kust pärineb tema vaim ja vaimsus. Kujutatud on meile tuttavaid kohti – Tallinna vanalinna, Pühajärve jmt –, kuid tema pilk on ootamatult kahetine. Üheltpoolt jäädvustab kunstnik oma mälestuste n-ö ideaallinna – kadunud Eestit –, teisalt vaatab ta siin läbi kaamerasilma ringi turistile omase mõnetigi võõrdunud pilguga, kel pole midagi parata sellesse, mis ta enese eest leiab. Nii on näiteks kunagisest tossusest tööstusrajoonist kujunenud kaasaegse arhitektuuri tempel Rotermanni keskuse näol.
Lisaks õli- ja akrüülmaalidele on näitusel väljas neli linoollõiget, mis kujutavad hapraid mälupilte sõjapäevilt ning sellele järgnenud aastatest. Linoollõige oma katkendliku vormiga paistab olevat just õige viis sidemete taastamiseks omavahel kaotsi läinud epohhide vahel.
Maaliloomingu kõrval tunnevad eesti kultuuri- ja ajaloohuvilised Maddissoni kui tegusat mälestustekirjutajat ja - kogujat: ta on koostanud kolm raamatut Eesti pagulaste elust, pöörates põhitähelepanu just laste sõja- ja põgenikukogemusele. Mainigem, et 24. augustil esitleb Maddisson Tallinnas Okupatsioonide muuseumis neist kahte: "From here began the journey to far off lands: Hats off to Estonian war parents" (Siit algas teekond kaugetele maadele: müts maha Eesti sõjaaegsete vanemate ees) ja "Estonia's war children: A fractured generation: The first five years in their new lands" (Eesti sõjalapsed: lõhestunud põlvkond: Esimesed viis aastat nende uutel maadel). Lisaks on ta avaldanud kaks edukat reisi-raamatut oma pikaaegse kodulinna Melbourne'i kohta.
Gregor Taul
Kondase keskus tänab Okupatsioonide muuseumi Geislingeni lapsi kujutava maali laenutamise eest.
Mai Maddisson: Ma sündisin kesk sõda ja lahkusin Eestist 1944. aastal väikese 2-aastase jõmmina. Tol ajal kõik rabelesid sõja keerises: hirm, samuti puudus valitses kõikjal. Kellelgi polnud aega ega tahet päikest otsida: otsiti vaid rahu. Minu mälus esinevad purunenud ehitised, punkrid, sõdurite hauad ja õõva tekitavad varjud, mille taustal liikusid ebaausad ja ohtlikud isikud. Aga vaikselt ja märkamatult ajasid nende kõrval omi asju ka inimesed, kes teisi aitasid ja iseenda turvalisuse viimaseks jätsid. Oli küll raske aeg, kuid see oli siiski aeg, mil omandasin püsivust terveks eluks.
Jah, too oli minu Eesti. Muud Eestit mina ei tundnud. Tänane, minu uute sõprade Eesti on teistmoodi. Tänavatel valitseb rahu. Ehitised on remonditud ja värvirikkad, kõikjal on näha uusi moodsaid hooneid. Inimestel on nüüd aega päikest otsida, laulda ja tantsida. Too on minu sõprade Eesti ja ma mõnulen, kui nad seda mulle tutvustavad. Aga seda Eestit ei tohi ega saa mina kunagi omada ega õpetada: olles oma elu mujal elanud, ei ole ma tõstnud sõrmegi tema hoidmiseks või parandamiseks. Seetõttu jään siin alati tänulikuks külaliseks, kuigi mu süda elab siin edasi. Nõnda on ka Saksamaaga, minu isa sünnimaaga. Temagi oli osa sellest hirmsast sõjast.
Kui olen Eestit külastamas, siis koperdan ikka tagasi sünnikohta Paldiski maanteele, nähes vaimusilmas purunenud maju, Mäe tänava punkrite varemeid ja sõdurite viimseid puhkepaiku. Need Eesti väikesed nurgatagused kohad jäävad alati minu Eestiks. Seal sündis minu vaim! Tolles Eestis leidus nii kõige hullemat kui kõige paremat osa inimkonnast.
Toimetanud Gregor Taul
