26.03–
17.06.2026
Graafik Esko Lepp 120. Akvatinta tehnikas loodusvaated erakogust.
Käesolev näitus tutvustab erakogus asuvaid graafik Esko Lepa akvatinta tehnikas teostatud töid. 2026. aasta märtsis möödub kunstniku sünnist 120 aastat.
Esko Lepp (1906–1977) oli eesti kunstnik, kes saavutas tunnustuse eelkõige puugravüüridega. Ta sündis Räpina vallas sepa peres ning kasvas maal. Nooruses juhtunud õnnetuse tagajärjel kaotas ta vasaku käe sõrmed. Sellele vaatamata kujunes temast mitmekülgne ja tehniliselt osav graafik.
Aastatel 1935–1940 õppis Esko Lepp Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat ja tarbegraafikat peamiselt Günther Reindorffi (1889–1974) juhendamisel. Õpingud jätkusid 1940–1941 Tartus Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Teise maailmasõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna Tartu hävituspataljoni ning sõitis sõja käigus Nõukogude Liidu tagalasse, kus töötas Tšeljabinskis tehases joonistajana. Aastatel 1943–1948 õppis ta N. Surikovi nimelises Moskva Kunstiinstituudis graafikat ning kujunes seal kutseliseks graafikuks.
Pärast õpinguid töötas Esko Lepp aastatel 1948–1951 Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna, seejärel tegutses vabakunstnikuna. Ta lõi peamiselt vabagraafikat, saavutades tunnustuse puugravüüri alal, kuid viljeles ka linoollõiget ning sügavtrükitehnikaid nagu akvatintat ja oforti. Lisaks lõi ta tarbegraafikat, raamatuillustratsioone ja eksliibriseid.
Lepp kujutas oma varasemas loomingus sageli sõja- ja tööstusteemasid. Alates 1950. aastatest muutus ta looming poeetilisemaks ja lüürilisemaks, kesksele kohale tõusid maastiku- ja rannamotiivid. Ta kujutas sageli Põhjaranniku, Lõuna-Eesti ja Peipsi-äärsete külade vaateid, samuti Saaremaa ja Karjala maastikke.
Lepp valdas erinevaid graafikatehnikaid ning otsis iga motiivi jaoks sobivaima väljendusviisi. Teoseid iseloomustab selge ja jõuline joon, valguse ja meeleolu edasiandmine ning isikupärane vaatenurk. Kunstniku hilisemates töödes avaldub üha enam meeleolukas loodustunnetus.
Esko Lepp kuulus alates 1944. aastast Eesti Kunstnike Liitu. Tema loomingul on kindel koht 20. sajandi eesti graafika arengus.
Näitusel väljas olevad akvatintatehnikas tööd on pärit perekond Sven ja Erika Reissi erakogust. Kollektsioon sai alguse 2019. aasta sügisel, kui Viljandi Kunstikooli õpetaja Kaja Miller perekonda külastades märkas nõukogudeaegse sisustusega tuba ning arvas, et sellesse interjööri sobiks hästi ka mõni tolle ajastu graafikateos.
Mõni aeg hiljem tõi ta Reissidele oma garaažis seisnud töö, Esko Lepa „Haanja lähistel“, mis on mõjus akvatintatehnikas loodud linnuperspektiivne maastikuvaade.
Töö avaldas kingituse saajatele muljet ning sellest sai esimene teos perekond Reisside omanduses olevas Esko Lepa akvatintade kogus.
Tänaseks on kogus 92 akvatintatehnikas teost ning kollektsioon täieneb pidevalt.
_edited_medium.webp)
Graafik Esko Lepp 120. Akvatinta tehnikas loodusvaated erakogust.
Käesolev näitus tutvustab erakogus asuvaid graafik Esko Lepa akvatinta tehnikas teostatud töid. 2026. aasta märtsis möödub kunstniku sünnist 120 aastat.
Esko Lepp (1906–1977) oli eesti kunstnik, kes saavutas tunnustuse eelkõige puugravüüridega. Ta sündis Räpina vallas sepa peres ning kasvas maal. Nooruses juhtunud õnnetuse tagajärjel kaotas ta vasaku käe sõrmed. Sellele vaatamata kujunes temast mitmekülgne ja tehniliselt osav graafik.
Aastatel 1935–1940 õppis Esko Lepp Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat ja tarbegraafikat peamiselt Günther Reindorffi (1889–1974) juhendamisel. Õpingud jätkusid 1940–1941 Tartus Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Teise maailmasõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna Tartu hävituspataljoni ning sõitis sõja käigus Nõukogude Liidu tagalasse, kus töötas Tšeljabinskis tehases joonistajana. Aastatel 1943–1948 õppis ta N. Surikovi nimelises Moskva Kunstiinstituudis graafikat ning kujunes seal kutseliseks graafikuks.
Pärast õpinguid töötas Esko Lepp aastatel 1948–1951 Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna, seejärel tegutses vabakunstnikuna. Ta lõi peamiselt vabagraafikat, saavutades tunnustuse puugravüüri alal, kuid viljeles ka linoollõiget ning sügavtrükitehnikaid nagu akvatintat ja oforti. Lisaks lõi ta tarbegraafikat, raamatuillustratsioone ja eksliibriseid.
Lepp kujutas oma varasemas loomingus sageli sõja- ja tööstusteemasid. Alates 1950. aastatest muutus ta looming poeetilisemaks ja lüürilisemaks, kesksele kohale tõusid maastiku- ja rannamotiivid. Ta kujutas sageli Põhjaranniku, Lõuna-Eesti ja Peipsi-äärsete külade vaateid, samuti Saaremaa ja Karjala maastikke.
Lepp valdas erinevaid graafikatehnikaid ning otsis iga motiivi jaoks sobivaima väljendusviisi. Teoseid iseloomustab selge ja jõuline joon, valguse ja meeleolu edasiandmine ning isikupärane vaatenurk. Kunstniku hilisemates töödes avaldub üha enam meeleolukas loodustunnetus.
Esko Lepp kuulus alates 1944. aastast Eesti Kunstnike Liitu. Tema loomingul on kindel koht 20. sajandi eesti graafika arengus.
Näitusel väljas olevad akvatintatehnikas tööd on pärit perekond Sven ja Erika Reissi erakogust. Kollektsioon sai alguse 2019. aasta sügisel, kui Viljandi Kunstikooli õpetaja Kaja Miller perekonda külastades märkas nõukogudeaegse sisustusega tuba ning arvas, et sellesse interjööri sobiks hästi ka mõni tolle ajastu graafikateos.
Mõni aeg hiljem tõi ta Reissidele oma garaažis seisnud töö, Esko Lepa „Haanja lähistel“, mis on mõjus akvatintatehnikas loodud linnuperspektiivne maastikuvaade.
Töö avaldas kingituse saajatele muljet ning sellest sai esimene teos perekond Reisside omanduses olevas Esko Lepa akvatintade kogus.
Tänaseks on kogus 92 akvatintatehnikas teost ning kollektsioon täieneb pidevalt.
_edited_huge.webp)