01.04.- 13.05.
Muusikapedagoogi ja hobifotograafi Eda Sterni fotonäitus.
Eda Stern sündis 1929. aastal Sangastes pastori perekonnas, kaksikute tähtkujus ja ise ka kaksikuna. Tema isa, Mihkel Laid (enne eestistamist Mihkel Ostrov) töötas Sangastes 14 aastat. Edasi oli Laid lühikest aega Viljandi Jaani kiriku õpetaja – viimane ennesõjaaegses Eestis. Mihkel Laidi pere elas pastoraadimajas, mis oli tollal tervikuna nende koduks. Praegu asub selles majas teatavasti Kondase keskus. Eda Sterni jaoks tähendab näitus seega teatavat "koju jõudmist" – olgu lisatud, et saal, kus fotosid eksponeerime, oli kunagi perekonna elutuba. Pärast mõningaid rännuaastaid, kust ei puudunud ka aastad Siberis, jäi Eda Sterni perekond pidama Tallinna. Peale X Keskkooli lõpetamist, õppis Stern edasi Muusikakoolis teooriat ja kompositsiooni, mille järel sai temast Nõmme Muusikakoolis solfedžo-teooria õpetaja. Eda abiellus oma kursusekaaslase Sándor Sterniga, kellest sai hiljem üks Eesti tunnustatumaid animaliste. Sándor Sterni tarbe- ja vabagraafikat eksponeerime paralleelselt Eda Sterniga omaette näitusesaalis.
Eda Stern on kirjutanud rohkesti lastelaule, milliseid on ilmunud laulikutena ja lisaks perioodikas. Nende hulgas on ka kaks klaveripalade tsüklit ja mitmehäälseid ansamblilaule. Laulusõnad lauludele on ta kirjutanud ise ja selle kõrvalt on tal ilmunud viis luuleraamatut. Praegu on kirjastuses töös kokkuvõtlik raamat Sterni ilmunud loomingust, lisaks on seal ka hulk avaldamata luulet.
Fotograafia on olnud Eda Sterni üheks lemmikharrastuseks läbi elu. Must-valged fotod tegi autor tervikuna algusest peale ise – filmi ilmutamisest kuni pildi valmimiseni. Värvifotosid aitab teha ateljee. Pildistamiseks on olnud tore koht suvekodus Varblas Toritamme talus. Maja asub 100 m merest ja on Sternile olnud lõputu inspiratsiooniallikas.
Teksti koostasid Eda Stern ja Gregor Taul
Sándor
Stern'i animalistika.
Minu lugu
Sattusin
sellesse maailma Budapesti linnas jaanuarikuul 1924. See linn oli
mulle koduks kuni üheteist aastaseks saamiseni. Jõudsin selle aja
vältel alustada oma haridusteed – selja taga oli algkool ja üks
gümnaasiumi klass. Mu vanaema vend ja minu vanemad tegid "saatusliku
vea" lastes meil külastada loomaaeda. Sealsete puuride ja
aedikute ees leidus alati kunstnikke, kes oma silma ja kätt loomade
kujutamise alal harjutasid. Nii me selle batsilli üles korjasime.
Huvi ja tõmme loomariigi erinevate isendite ja nende kujutamise
vastu on saatnud meid kogu elu jooksul. Pärast
isa surma otsustas ema tagasi pöörduda oma vanemate kodulinna
Kuressaarde. Eesti keele omandamiseks kulus mul ligemale aasta,
seejärel sain kooliteed jätkata Kuressaare Gümnaasiumi esimeses
progümnaasiumi klassis. Küpsustunnistuse sain 1943. aastal kooli
25. lennu koosseisus.
Sõjale
järgnenud aastatel plaanisin jätkata õpinguid kunstiinstituudis,
kuid selgus, et mu küpsustunnistus ei ole Nõukogude Liidus kehtiv.
See tõmbas mu plaanidele kriipsu peale. Kehtivat keskharidust
üritasin saada Tallinna Muusikakooli muusikateooria erialal.
Katsetega sain sisseastumisel hakkama, samas leidsin endale armsa
abikaasa oma kursusekaaslaste hulgast. See liit Edaga on meil kestnud
esialgu kuuskümmend kaks aastat.
Muusikakooli lõpetamisel sain uue ja kehtiva küpsustunnistuse ning lõpuks avanesid minu jaoks ka Eesti Riikliku Kunstiinstituudi uksed. Olles graafikuna lõpetanud, suunati mind Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kunstiainete õppejõuks. Oma ametiredeli viimasel viieteistkümnel aastal töötasin kirjastuse Eesti Raamat kunstilises toimetuses. Pensionile jäänud, sain hingelähedasele tööle Tallinna Loomaaias noorte kunstnike-animalistide ringi juhendajana. Samal perioodil tegin AS Eesti Postmark tellimusel loomatemaatiliste postmarkide kujundusi. Selliseid postmarke, koos ümbrikute ning esimese päeva templi- ja maksimumkaartide kujundustega on postkontoritesse jõudnud ca ligi kolmkümmend. Oleks nagu kõik.
Siiski oleks patt jätta rõhutamata, et kõik algas loomaaiast ja lõppes loomaaiaga. Seal puuride, aedikute ees veedetud lugematud tunnid on selles "süüdi", et mu raamatuillustratsioonide temaatika on peamiselt fauna esindajatega seotud. Oma meenutused kuuekümnendate aastate loomaaiast raiusin väikesesse raamatusse "Sàndori loomalood". Need, kes on juhtunud nägema filmi "Vallatud kurvid", siis on seal tiitrites lugeda - stsenaristid Dagmar Normet ja Sándor Stern. Nüüd peaks olema kõik. Päriselt.
Sándor
Stern
