30.10.2014 - 03.01.2015
Virve Aruoja vaibanäitus "Värvilised unenäod"
Avatud on Virve Aruoja piltvaipade näitus. Gobelääntehnikas villasest lõngast vaibad on kootud aastatel 1980 - 2011 püsttelgedel. Siit leiab värvirõõmsaid detailirikkaid pilte loodusest ja aiast, kuid ka unenäolisi motiive.
Virve Aruoja (1922 - 2013) oli filmirežissöör („Näitleja Joller“, „Väike Illimar“, „Kolme katku vahel“, „Värvilised unenäod“, „Lõppematu päev“ jt, vt ka Eesti Filmi andmebaas http://www.efis.ee/et/inimesed/id/157). Pärast pensionile minekut 1977. aastal otsustas ta hakata gobelääne kuduma. Põhivõtted õpetas selgeks tuntud kunstnik Elgi Reemets, hiljem õpetas juba töö ise.
1978 - 1994 elas Virve Rootsis ning suur osa koduigatsusest ja rahvusromantikast inspireeritud vaipadest valmis seal. Kavandid tegi tütar Kristiina Hellström.
1994. aastal koliti teljed taas Tallinna, uue aastatuhande algul aga Hiiumaale Sarve külla, kus oli valmis saanud Virve ja Kristiina uus maakodu. Sealne loodus ja pere lemmikloomad – kümmekond lammast – ärgitasid uusi vaibamõtteid ning andsid ka vaibamaterjali.
Kavanditena on kasutatud ka kunstnike töid: Kristjan Raua ja Ülo Soosteri pilte ning mitut Fred Jüssi fotot autori lahkel loal.
Virve Aruoja kootud vaipu on kokku 60 ringis, suuri ja väikesi. Umbes tosina jagu on ära kingitud, mõni üksik ka müüdud, ülejäänud on tütre kodus.
Sõna on
Virve Aruojal endal, kirja pandud 2009. ja 2010. aastal.
ALGUL OLID TEATER, TELEVISIOON JA KINO
Miks ma hakkasin vaipu kuduma? Eks see juhtus ühel mu elu pöördepunktil, milliseid on olnud üsna palju.
Olen sündinud Sadukülas, Tartumaal 19. veebruaril 1922. aastal. Minu isa Aleksander Arbeiter (hiljem Aruoja) oli Saduküla algkooli juhataja ja ema Lilli Arbeiter samas koolis õpetaja.
Lõpetasin 1939. a Tartu õpetajate seminari ja minustki pidi saama õpetaja. Ei saanud. Teatriarmastus oli veres. Läksin Vanemuise teatri õpperühma ja hiljem Tallinna Draamateatri kooli. Olin üsna edukas ja kriitikud ennustasid mulle lootusrikast tulevikku. Peale lõpetamist läksin Tartusse tagasi, kuid Vanemuises koostöö peanäitejuhiga paraku ei laabunud. Oli küüditamiste aasta – 1949. Otsustasin sõita Moskvasse ja astuda teatriülikooli GITIS-esse. Saingi sisse ja kohe kolmandale kursusele, sest nii kaugel oli Eesti stuudio.
Kooli lõpetasin edukalt 1953. aastal. Sellele järgnenud kolm aastat, mis oli kohustuslik igale kõrgkooli lõpetanule, mängisin Tallinna Draamateatris väikerolle kuni järsku otse laval seistes tundsin, et ma enam seda tööd teha ei taha. Mu teatrikirg ja tegemise rõõm olid otsa saanud.
Tegin pöörde televisiooni suunas – see oli tollal uus ja huvitav. Alustasin lavastaja abina ja mul läks kenasti. Tegin palju saateid, telelavastusi ja üle 30 filmi, nende hulgas „Näitleja Joller“, „Ühe suve akvarellid“, „Tädi Rose“, „Kolme katku vahel“, koos Jaan Toomingaga „Värvilised unenäod“ ja „Lõppematu päeva“.
REŽISSÖÖR LÄKS PENSIONILE
Ja siis, järsku ja ootamatult, olin 1977. aastal 55-aastane ja pensionär. Mida tegema hakata? Niisama käed rüpes istuda ju ka ei taha. Juba mõnda aega olin mõtelnud vaipade kudumisele. Käsitööd olin alati armastanud. Ja kunstnike tehtud vaipu käisin vaatamas suure vaimustusega. Väga meeldisid mulle Elgi Reemetsa gobeläänid.
Hea sõber ja töökaaslane kunstnik Silva Mere viis mind Elgiga kokku. Käisime koos Elgi juures kodus, uurisime püsttelgi ning vaatasime, kuidas ta vaipu koob ja värve kasutab. Võtsin julguse kokku ja rääkisin talle oma plaanist ka kuduma hakata. Elgi küsis kohe, et kas ma joonistada oskan. Tunnistasin, et ei sugugi. Aga mul oli tütar Kristiina, tollal 13-aastane, kes väga armastas joonistada. Lapse joonistusi vaibakavandiks kasutada -- see mõte Elgile meeldis.
Elgi aitas teha telgede joonised ja andis head nõu, kuidas neid ehitada. Telgede puuosad tegid valmis TV töökoja puusepad. Metallosad – rullid ja hammasrattad – tegi minu onu Oskar Väiso oma koduses töökojas eestiaegsete masinatega. Ja kui teljed valmis said, saatis Elgi minu juurde naised, kes esimese kanga üles käärisid.
"Edasi õpetab sind töö," ütles Elgi. Nii oligi.
ROOTSI!
Siis kinkis saatus mulle võimaluse pääseda Nõukogude Liidust, millest olin juba väga tüdinud. Abiellusin rootslase Richard Hellströmiga ja sain koos tütrega väljasõiduloa. Ärasõit Rootsi toimus 28. novembril 1978. Teljed võtsin kaasa, kuid kudumiseks algul muidugi aega polnud, sest tuli hakata kiires korras tööd otsima. Sain ametisse Uppsala ülikooli slaavi instituuti. Töötasin seal kümme aastat.
Uuesti hakkasin kuduma 1980. aasta lõpul. Olime kolinud suuremasse korterisse ja saime ära tuua teljed, mis olid vahepeal Stockholmis hea tuttava juures. Esimeseks tööks oli „Kati ja moonid“. Kristiina tegi kavandi mu filmi „Värvilised unenäod“ järgi – seal oli stseen, kus väike tüdruk Kati kiigub moonivälja kohal.
KODUIGATSUS JA RAHVUSROMANTIKA
Järgmine vaip, mille ma Rootsis tegin, oli „Lendavad naised“. Vaiba mõte oli selles, et me ise olime Rootsis ka nagu natuke õhus - ei olnud kindlat pinda jalge all. Kristiina kinkis selle kavandi mulle jõuluks 1982, inspiratsiooni sai nii Marc Chagalli näituselt kui äsjailmunud raamatust „Eesti rahvarõivad“. Tegin sama kavandi järgi hiljem teise vaiba veel, sest ei olnud esimesega rahul.
Oleviku Tallinn tundus Rootsi poolt vaadatuna sünge, hall ja porine. Vaibakavanditeks said motiivid mineviku Tallinnast.
Rannamõisa vaip on meenutus meie suvilast Tallinna ligidal mere ääres, kus veetsime 14 suve.
Eesti muinasjuttude teemal joonistas Kristiina kavandi „Koit ja Hämarik“ (Jaaniöö). Aluseks on muistend jaaniööl kohtuvast Koidust ja Hämarikust ning sõnajalast, mis jaaniööl õitseb.
Koduvärava algne idee pärineb ühelt Kristjan Raua söejooniselt (linnupeade motiiv), värava taga on aga meie unistuste kodu – Eesti palkmaja õitsva aiaga.
Vaiba „Päike, kuu ja tähed“ motiivid on jällegi raamatust „Eesti rahvarõivad“ (Halliste puusapõlle tikand).
Üks viimaseid Rootsis tehtud suuri vaipu oli „Meri ja kivid“, mis meenutab Kristiina kohtumist muinasjutulise Saarnaki laiuga Hiiumaa rannikumeres.
Vaip "Lambad paradiisiaias" on inspireeritud meie väikesest lambakarjast Hiiumaal. Esiplaanil on kaks musta üleannetut talle Miku ja Manni, praegugi täies elujõus. Lahkunud lammaste jaoks on paradiisiaed, kus peaks igavesti jätkuma head mahlakat rohtu, õitsvaid lilli ja põõsaid, mida nosida.
VAIPADE KUDUMISE TEHNIKAST
Elgi Reemets oli mulle paljus eeskujuks, aga ma tahaksin siin teha kindla vahe: Elgi Reemets on tõeline vaibakunstnik, minu vaibad on käsitöö ja meelelahutus. Elgi ise kinkis mulle mõne kavandi ja need olen ka valmis kudunud (“Juuniöö” ja “Õunad”). Ma ei hakanud teda siiski jäljendama, katsusin ikka leida mingit oma joont ja loodan, et natuke on see mul õnnestunud. Muidugi suurel määral tänu Kristiinale, kes on peaaegu kõigi mu vaipade kavandite autor.
Aastate jooksul on mu tehnika tublisti arenenud. Vaipades on palju pisikesi detaile. See tingib peenikese lõnga kasutamist ja on töömahukas, aga samas põnev.
Kududes ei lähe ma kogu aeg sirgelt ülespoole (nagu kanga või kaltsuvaibaga), vaid ümarate vormide puhul järgin nende kontuure. Näide sellest on jõgi paradiisiaias. Minu arvates jääb selliselt kududes vee vool elavam.
Kasutan eri jämedusega eri sorti lõngu. Ühevärvilist pinda ei tee ma peaaegu kunagi ühe lõngaga. Näiteks heinamaa ei ole ju looduseski täiesti ühetaoline. Kaugelt vaadates näib roheline, aga ligidalt silmitsedes on seal igasuguseid toone. Kui ühevärvilist pinda kududa eri lõngu kasutades, kusjuures üks on siiski põhitoon, jääb pind elavam ja huvitavam.
Ülo Soosteri „Kala“ on maaliga samas mõõdus. Selle vaiba puhul nägin vaeva kala soomustega. Leiutasin erilise koemustri: ühe asemel võtsin mitu lõimelõnga korraga, näiteks kaks-üks, üks-üks-kolm-üks vaheldumisi. Samuti varieerisin värvitoone. Seda vaipa oli huvitav teha.
Üldiselt koon villase lõngaga, mida enamasti ise värvinud oleme. Viimaste aastate lõng on juba oma lammastelt. Värvides on võimalik saada ühte värvitooni mitmes varjundis ja selliseid värvivarjundeid, mida kuskil müügil ei ole. Eri värvitoonide kasutamine on väga oluline, kuid kududes võib ette tulla nii meeldivaid kui ebameeldivaid üllatusi. Vahel läheb viltu – hakkad vaatama ja näed, et oled pannud lõngu, mis kuidagi omavahel ei sobi. Siis tuleb harutada, mis parata.
Praegu öeldakse mu vaipade kohta, et teen neid kuidagi isemoodi, tavaliselt nii ei tehta. Arvan, et minu oma laad niisugustest pisiasjadest koosnebki.
Lõpetuseks natuke elutarkust.
Elus on tähtis
tegelda sellega, mis sulle rõõmu valmistab. Muutusi ei tohi karta. Väga
oluline on tajuda oma võimete piire. Ei maksa kogu elu ihust hingest püüda eesmärki, mis pole võimetekohane, ja olla ise õnnetu. Kõigile pole
antud kõrget tippu vallutada. Leia tegevus, mis on sulle jõukohane, ja pühendu sellele kogu südamest. Siis elad õnnelikult.
