Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse "Lilled väärikale hiirele"
Kuidas me Suleviga väärikate hiirte näitust tegime
Seletuskiri
Et kõik ausalt ära rääkida, võiks alustada näiteks sealt, et mõned head aastad tagasi kutsus Edith meid Suleviga tegema Prima Vista kunstiprogrammi näitust Tiibetist, kus me mõlemad eri aegadel käinud olime. Sulevi fotodest ja minu maalitud taustadest sündisid kollaažid, aga põhiline oli see, et koostöö oli väga tore ja lõbus protsess, millest jäi ilus mälestus ja väike kripeldus, et ehk võiks veelgi proovida. Teine oluline sündmus oli see, kui möödunud aasta sügisel kutsus Pille meid enda poole maale taimetrükki proovima. Pärast lühikest peiteaega sain aru, et olen saanud tõsisemat sorti nakkuse ja nüüd olengi kahel sügisel pajatäite kaupa lõkkel taimelehtedest, kangastest ja kilest keeratud kringleid aurutanud.
Nüüd jõuame lõpuks siis selle näituse juurde, mille Sulev 2025. aasta novembrisse Promenaadiviide kokku oli leppinud ja millest meil septembri alguseks polnud muud, kui plaan seda koos teha. Hüvaks nõuks sai idee, et tõmbame raamidele juba taimedega trükitud kangad ja hakkame siis samm-sammult edasi minema. Minu plaan oli, et temaatiline ja sisuline pool lähtuks Sulevi erialast – bioloogia, teadusjoonised, rakud, laborihiired. Taimed on niigi juba taustaks.
Esmalt võtsime kätte akvarellipliiatsid ja joonistasime ja kirjutasime töödele jooniseid ja tekstilõike Sulevi ülikooliaegsetest konspektidest. Siis tegime sedasama mõnda kohta veel diatüüpiatehnikas (tõmmis trükivärviga kaetud plaadilt kanga teiselt poolt joonistades). Mõnda kohta on ka lihtsalt akrüülvärvidega maalitud ja veidi kasutatud augulisi trafarette. Seejärel lõikas Sulev linoolist välja kolm-neli erinevat hiirekest ja trükkis neid vapralt ja väärikalt töödele. Labürindi ja kiigega piltidel on kasutatud puiduklotsidega pakutrükki. Ja siis läks veel eriti lõbusaks, kui sai välja otsitud kaltsukott ja sealt tükikesi (või ka pool vihmavarju) töödele kleebitud-tikitud. Sulev osutus ütlemata tubliks tikkijaks, praktiseerides erilise osavusega üleaisapistet ja kuusepistet.
Nõnda see näitus kahe kuuga valmis saigi. Ühtegi päeva üle ei jäänud, aga puudu ka ei tulnud. Koostöö oli loominguline ja lustlik. Kui ühel ideed või jaks otsa said, siis teisel ikka mingi plaan taskus oli. Muidugi olid toeks veel tugevad taustajõud Pille ja Eero.
Omamoodi tegelaseks terves selles loomisloos sai aga Daniel Keyesi raamat «Lilled
Algernonile», mida me Suleviga mõlemad ahnelt üle lugesime. See on lugu vaimselt alaarenenud mehest Charlie Gordonist, kes läbib eksperimendi, et oma intelligentsi suurendada. Katse prototüübiks saab laborihiir Algernon, kelle peal protseduur edukalt toimib. Lõpuks langeb ka ülimalt intelligentseks muutunud Charlie Gordon hääbuvasse seisundisse, jättes oma viimaseks palveks panna lilled hiir Algernoni hauale. See jutt oli näituse autoritele aastaid hiljemgi sellise mõjuga, et näituse nimeks osutus „Lilled väärikale hiirele“, parafraseerides D. Kayesi novelli pealkirja.
Järgmiseks juhtus see, et Mare Hunt Kondasest tuli eelmisel sügisel Tartusse Promenaadi 5-
de meie näituse avamisele, ja kutsuski meid Suleviga väga kenasti oma töödega Viljandisse näitust tegema. Kutse võtsime me loomulikult lahkelt vastu, mõne töö tegime juurde ka 2026. aastal ja siin me nüüd olemegi.
Oma mitmekihilistes töödes otsime ühisosa kunsti ja teaduse vahel, ja seda võib leida üllatavalt palju. Nii kunstnik kui ka teadlane toob oma töödes välja esmapilgul ulmelise, kuid ajapikku võib see fantaasia osutuda reaalsuseks. Kunstnikku lummavad ka tänu uurijatele ja tänapäeva tehnoloogiatele avaneva mikromaailma visuaalid – koed, rakud, müstilised struktuurid.
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse
8.03–17.06.2026
„Köler 200: originaal, koopia, tõlgendus“ kolmikväljapanek Viljandis
Johann Köleri 200. juubeli aastal avavad kolm näitusepaika Viljandis omavahel seotud väljapaneku: Kondase keskuses on eksponeeritud klassiku originaalteosed, Viljandi muuseumis saab näha sadat tema maalide täissuuruses reproduktsiooni ning Rüki galeriis tõlgendavad viis Eesti kaasaegset kunstnikku Köleri tuntud teoseid tänapäevases võtmes.
Kondase keskuse näitus pakub läbilõike Johann Köleri loomingust alates tema kujunemisest Peterburi Kunstide Akadeemias kuni hilisemate, isiklikult ja ühiskondlikult tähenduslike teosteni. Väljas on üle 30 erinevas tehnikas, žanris ja valmimisjärgus töö. Varaseim pärineb õpinguaastatest akadeemias, mil kujunes välja kunstniku joonistusoskus ja akadeemiline vormitunnetus, mis jäid tema loomingut iseloomustama kogu elu.
Esindatud on teosed Köleri loomingusse olulise pöörde toonud Itaalia-perioodist (1858–1862). Roomas elades omandas ta meisterlikult akvarellitehnika ning puutus vahetult kokku Lõuna-Euroopa kunstitraditsiooniga. See kogemus avardas tema värvitaju ja tõi loomingusse suurema kerguse ning valguse tundlikuma käsitluse.
Köleri looming hõlmab mitut eri žanri. Olulisel kohal on portreed, mis tõid talle Peterburis tunnustuse ja kindlustasid sissetuleku. Ta maalis riigi- ja kultuuritegelasi ning haritlasi, kujunedes hinnatud esindusportretistiks. Selle kõrval tegeles ta ajaloomaali ja religioossete kompositsioonidega – žanriga, mida akadeemilises kunstihariduses peeti kunstniku meisterlikkuse näitajaks. Selliste tööde hulka kuulub ka Tallinna Kaarli kiriku apsiidis paiknev fresko „Tulge minu juurde“ (1879), üks väheseid Köleri teoseid, mida eestlased kunstniku eluajal laiemalt tundsid. Kondase keskuses on eksponeeritud freskole eelnenud eskiis.
Näitusele valitud visandid ja etüüdid toovad esile ka Köleri huvi Eesti ainese vastu. Mitmed neist pärinevad 1860. aastate algusest, mil ta pärast Itaaliast naasmist viibis Eestis ning suhtles aktiivselt rahvusliku liikumise tegelastega. Kodumaal tehtud visandid ja maastikuvaated annavad tunnistust tema huvist kohaliku elu, rahva tüüpide ja looduse vastu.
Maastikumaalides, eriti Krimmi ja Nice’i vaadetes, on olulised valgus ja atmosfäär. 1870. aastatel Krimmi reisides paelus kunstnikku sealne suurejooneline maastik, mis meenutas talle Itaaliat. Avarad taeva- ja merevaated ning pehme koloriit seovad isikliku reisikogemuse klassikalise maastikumaali traditsiooniga.
Köler pöördus ka kirjandus- ja mütoloogiaaineliste kompositsioonide poole, mis olid 19. sajandi lõpu näitustel ja salongides populaarsed. Sellistes töödes kohandus ta ajastu maitsega, säilitades samal ajal akadeemilise kompositsioonilise selguse ja tasakaalu.
Näitus avaneb vaatajale teisiti kui ehk ollakse harjunud, suurejoonelistest ülevaatlikest väljapanekutest seekord tunduvalt intiimsemalt. Hea meel, et see toimub Viljandis, kohas, mille kaudu Johann Köler end kunstnikuna identifitseeris, lisades oma nimele teostel sulgudes Wiliandi.
Kondase Keskuse eriline tänu kuulub Köleri uurijale Mai Levinile, kelle tekstid on suureks abiks Köleri teoste tutvustamisel.
Täname kõiki koostööpartnereid.
Mari Vallikivi
Kuraator ja
näituse kujundus / Curator and exhibition design:
Mari Vallikivi
Graafiline disain
/ Graphic
design: Riina Uisk
Installatsioon
/ Installation: Kaarel Narro, Meelis Tammemägi, Jüri Pillisner, Imre Toltsberg
Teostest
ja nende saamisloost / The artworks and their stories: Eva Laantee Reintamm
Tekstide
toimetamine / Text editing: Tiina Sarv
Tõlge / Translation: Ann Kuslap
Teosed on pärit Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ning erakogust / The works are from the collections of the Art Museum of Estonia, Tartu Art Museum, Viinistu Art Museum and a private collection
Täname / Acknowledgements: Liis-Marel Aak, Nele Ambos, Janar Fomatškin, Ivar-Kristjan Hein, Sirje Helme, Mare Joonsalu, Liisa Kaljula, Kersti Kuldna, Mai Levin, Piret ja Sven Lõokene, Jaan Manitski, Alar Nurkse, Grete Ots, Katre Ratassepp, Tiiu Saadoja, Kristiina Tiideberg, Vilmar Toom
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital / The exhibition is supported by the Estonian Cultural Endowment
Lisainfo:
https://koler200.ee/
info@koler200.ee
www.facebook.com/Koler200 Kajastusi:
ERR
https://kultuur.err.ee/1609924274/johann-koleri-juubeliaastal-avatakse-korraga-kolmes-viljandi-galeriis-suurnaitus
https://kultuur.err.ee/1609960574/galerii-viljandis-saab-naha-johann-koleri-vahe-eksponeeritud-teoseid
Klassikaraadio
https://klassikaraadio.err.ee/1609964851/delta-marii-kangur/8ad789c1ecb4900c3bcdc9715bd5b5c5
Vikerraadio
https://vikerraadio.err.ee/1609980976/intervjuu-8-30-kristjan-mandmaa
Kanal 2
Telehommik (27.03.2026)
Sirp
https://www.sirp.ee/johann-koleri-juubeliaasta-toob-kunstniku-elutoo-taas-rahva-ette/
https://www.sirp.ee/meil-on-seda-kolerit-vaga-vaja/
Sakala
https://sakala.postimees.ee/8429148/johann-koler-200-praegu-enam-nii-ei-maalita-kolmiknaitus-pakub-originaale-koopiaid-ja-tolgendusi
Maaleht
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120440965/viljandis-alustati-johann-koleri-paasteaktsiooni-suurejoonelise-kolmiknaitusega
26.03– 17.06.2026
Graafik Esko Lepp 120. Akvatinta tehnikas loodusvaated erakogust.
Käesolev näitus tutvustab erakogus asuvaid graafik Esko Lepa akvatinta tehnikas teostatud töid. 2026. aasta märtsis möödub kunstniku sünnist 120 aastat.
Esko Lepp (1906–1977) oli eesti kunstnik, kes saavutas tunnustuse eelkõige puugravüüridega. Ta sündis Räpina vallas sepa peres ning kasvas maal. Nooruses juhtunud õnnetuse tagajärjel kaotas ta vasaku käe sõrmed. Sellele vaatamata kujunes temast mitmekülgne ja tehniliselt osav graafik.
Aastatel 1935–1940 õppis Esko Lepp Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat ja tarbegraafikat peamiselt Günther Reindorffi (1889–1974) juhendamisel. Õpingud jätkusid 1940–1941 Tartus Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Teise maailmasõja puhkedes astus ta vabatahtlikuna Tartu hävituspataljoni ning sõitis sõja käigus Nõukogude Liidu tagalasse, kus töötas Tšeljabinskis tehases joonistajana. Aastatel 1943–1948 õppis ta N. Surikovi nimelises Moskva Kunstiinstituudis graafikat ning kujunes seal kutseliseks graafikuks.
Pärast õpinguid töötas Esko Lepp aastatel 1948–1951 Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna, seejärel tegutses vabakunstnikuna. Ta lõi peamiselt vabagraafikat, saavutades tunnustuse puugravüüri alal, kuid viljeles ka linoollõiget ning sügavtrükitehnikaid nagu akvatintat ja oforti. Lisaks lõi ta tarbegraafikat, raamatuillustratsioone ja eksliibriseid.
Lepp kujutas oma varasemas loomingus sageli sõja- ja tööstusteemasid. Alates 1950. aastatest muutus ta looming poeetilisemaks ja lüürilisemaks, kesksele kohale tõusid maastiku- ja rannamotiivid. Ta kujutas sageli Põhjaranniku, Lõuna-Eesti ja Peipsi-äärsete külade vaateid, samuti Saaremaa ja Karjala maastikke.
Lepp valdas erinevaid graafikatehnikaid ning otsis iga motiivi jaoks sobivaima väljendusviisi. Teoseid iseloomustab selge ja jõuline joon, valguse ja meeleolu edasiandmine ning isikupärane vaatenurk. Kunstniku hilisemates töödes avaldub üha enam meeleolukas loodustunnetus.
Esko Lepp kuulus alates 1944. aastast Eesti Kunstnike Liitu. Tema loomingul on kindel koht 20. sajandi eesti graafika arengus.
Näitusel väljas olevad akvatintatehnikas tööd on pärit perekond Sven ja Erika Reissi erakogust. Kollektsioon sai alguse 2019. aasta sügisel, kui Viljandi Kunstikooli õpetaja Kaja Miller perekonda külastades märkas nõukogudeaegse sisustusega tuba ning arvas, et sellesse interjööri sobiks hästi ka mõni tolle ajastu graafikateos.
Mõni aeg hiljem tõi ta Reissidele oma garaažis seisnud töö, Esko Lepa „Haanja lähistel“, mis on mõjus akvatintatehnikas loodud linnuperspektiivne maastikuvaade.
Töö avaldas kingituse saajatele muljet ning sellest sai esimene teos perekond Reisside omanduses olevas Esko Lepa akvatintade kogus.
Tänaseks on kogus 92 akvatintatehnikas teost ning kollektsioon täieneb pidevalt.
12.02.—16.06.2026
Rolan Paul Firnhaberi (1936–2025) mälestusnäitus
Paul Firnhaber, saksa juurtega ameeriklasest kultuurantropoloog, sattus esmakordselt Eestisse 2001. aastal, kui ta kutsuti Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud teaduskonverentsile ettekannet pidama. Seejärel hakkas ta suviti elama Eestis ja talviti Colorados USA-s. 74-aastaselt kolis ta 2010. aastal lõplikult vaiksesse Viljandisse ning ehitas välja kunagise sepikoja teisele korrusele galerii Imagi, et oma kunsti -ja etnograafiakogu teiste ajaloo- ja kunstihuvilistega jagada. Galerii näituste avamised olid sündmused, kus tekkis eriline õhustik: kohtuti, musitseeriti ja nauditi kunsti. Ajapikku tekkis Paul Firnhaberile suur tutvusringkond, tema juurde sõideti kõikjalt Eestist.
Kondase keskusel algas Paul Firnhaberiga tihe ja soe suhtlus ning koostöö juba 2008. aastal, kui korraldasime esimese näituse tema tehtud fotodest Viljandi vanalinnale iseloomulikest vanadest ustest. Mõni aasta hiljem, kui ta oli USA-st lõplikult Viljandisse kolinud, muutus koostöö sisulisemaks. Kondase keskuse erihuvist ehk autsaiderkunstist lähtudes jõudsid näitusekülastajate ette Firnhaberi kollektsiooni kuuluvad Brasiilia rahvakunsti esindaja José Francisco Borgese puulõiked, Šoti habemeaja John Kay satiirilised sügavtrükitehnikas tööd ning Prantsuse aadlidaami Gyp`i elu ja raamatuillustratsioone tutvustavad näitused. Kui Paul Firnhaber sai 80-aastaseks, korraldas Kondase keskus tema kollektsiooni põhjal kogu muuseumi hõlmava näituse „Leiud“ ning peeti konverents.
25. maini avatud väiksel mälestusnäitusel on võimalik vaadata ka 2019. aastal valminud Vaiko Eduri meeleolukat ja nimele vaatamata elurõõmsat dokumentaalfilmi „Surmatants”.
Paul Firnhaberi viimaseks puhkepaigaks saab tema soovi kohaselt
Viljandi Metsakalmistu.
Kuni 31. mai 2026
Valik töid Kondase Keskuse kollektsioonist
Kondase Keskuse kunstikogu koosneb töödest, mille ühisnimetajaks on autsaiderkunst.
Praeguseks on kogus ligi tuhat tööd, millest osa on muuseumi kogusse jõudnud annetustena,
suurem osa aga ostetud erihooldekodudest ja päevakeskustest üle Eesti.
Mõiste “autsaiderkunst” vajab pidevat lisaselgitust ja selle sisu on ajas mõnevõrra muutunud.
Üldjoontes peetakse autsaiderkunsti all silmas loomingut, mis sünnib väljaspool tavapärast kunstisüsteemi — sageli ilma akadeemilise kunstihariduseta autoritelt ning sõltumatult kunstimaailma institutsioonidest, normidest ja ootustest. Mõiste ei viita tingimata kindlale stiilile, vaid pigem loojapositsioonile -- sellele, et teosed lähtuvad isiklikust sisemisest sunnist, omailmast ja eneseomasest väljendusviisist, mitte professionaalse kunstivälja reeglitest või turuloogikast.
Pärast Teist maailmasõda arendas Jean Dubuffet edasi mõistet art brut, laiendades seda ka ühiskonna äärealadel tegutsevate loojate kunstile. 1972. aastal populariseeris Roger Cardinal ingliskeelset terminit outsider art, tähistamaks loomingut, mis sünnib väljaspool institutsionaalset kunstimaailma. Tänapäeval on see kunst üha enam lõimitud näituste ja ka kunstituruga, kuid termin ise tekitab vaidlusi. Uurijad rõhutavad, et kuigi mõiste võib olla problemaatiline, aitab see siiski mõista teoseid, mis lähtuvad erandlikest elukogemustest, vaimsetest seisunditest või alternatiivsetest maailmatõlgendustest ning seavad küsimuse alla meie tavapärase arusaama nii kunstist kui reaalsusest.
Siinse näituse vanimad teosed on naivisti ja taluperemehe Hugo Sturmi (1891–1979) õlimaalid, mille iseõppinud kunstnik lõi kõrges eas 1970. aastatel. Sturmi elukäik oli erakordne ka väljaspool kunsti: ta osales Vabadussõjas, oli Vabadusristi kavaler ning II maailmasõja ajal peitis end metsas.
Veidi hilisemast ajast pärinevad harrastuskunstniku ja maletaja Arnold Vihmandi (1912–2003) skulptuurid. 1980.–1990. aastatel tahus ta tuhaplokkidest oma perekonnaliikmete portreid, mis mõjuvad ühtaegu arhailiste ja isiklike mälumärkidena. Kondase Keskuse üks hilisemaid leide on Rein Aunistu (1959–2016) looming. Paberivabrikus ja sovhoosides töötanud autor asus 1990. aastatel Viljandimaa metsade keskel elades voolima puidust kujusid; tema töid ei eksponeeritud kunstniku eluajal avalikult.
Üks suuremaid annetusi jõudis kollektsiooni 2018. aastal Heino Lillepuu (1937–2013) sugulastelt. See annab hea ülevaate iseõppinud looja ühiskonnakriitilistest ning Eesti ajalugu ja kangelasi kujutavatest sarjadest.
Suurem osa töödest on siiski Kondase Keskuse kollektsiooni ostetud erihooldekodudes elavatelt või päevakeskustes tegutsenud autoritelt nagu Diana Rahuba, Jevgeni Logvinenko, Tambet Tamm, Kristjan Lume, Ingrid Kivimeister jt. Välitöödega on jõutud ka Eestist kaugemale. Näiteks Edmunds Jaudzemsi looming avastati Jelgava hoolekandeasutusest. Jaudzemsi puhul on teada, et ta sündis Bauskas ning on joonistanud juba alates 1991. aastast.
Pärast 2023. aastal Kondase Keskuses toimunud Austria Lebenshilfe süsteemis töötavate erilist tuge vajavate kunstnike näitust omandas muuseum oma kogusse viie autori teoseid, nende seas ka Christian Rebhani loomingut. Kondase Keskuse kogusse kuulub ka üks USA rahvusvaheliselt tuntud iseõppinud kunstniku Mose Tolliveri (1919–2006) teos, mis asetab kohaliku kogu autsaiderkunsti ja naivismi laiemasse rahvusvahelisse konteksti.