16.11.2025—28.02.2026
"Eduard Timbermann (1905--1935)"
Viljandi kunstniku Eduard Timbermanni nimi on jäänud võrdlemisi tundmatuks, ehkki ta jõudis vaatamata oma lühikeseks jäänud elule palju korda saata.
Timbermann õppis Pallase kunstikoolis Ado Vabbe käe all samal ajal Karl Pärsimäe, Karin Lutsu, Hilda Kamdroni, Nikolai Kummitsa, Karl Liimandi, Rudolf Sepa, Juhan Kangilaski ja teiste tunnustuse leidnud kunstnikega. Viletsate olude kiuste jõudis ta oma õpingutega 1930. aastal lõpule ning kolis tagasi Viljandisse. Järgmise viie aasta jooksul pühendus Eduard Timbermann haigusest hoolimata Viljandi kunstielu arendamisele. Tema kõrval tegutsesid Gustav Mootse, Peeter Akerberg (Põldmaa), Juhan Kangilaski ja Lydia Nirk-Soosaar, kellega koos ta kujundas Viljandi kunstielu näo. Ta organiseeris näitusi, kirjutas kunstiartikleid, tegi kaastööd Sakalale ja avaldas reisikirju, samuti pidas loenguid, mille kaudu püüdis publikut kaasaegse kunstiga lähendada. Viljandis asutas ta koos mõttekaaslastega linna esimese kunstiklubi, mis koondas kohalikke loojaid.
Timbermanni peeti eelkõige meisterlikuks akvarellistiks, töid märgati ja kiideti ilmunud näituseülevaadetes, kuigi Pallases sel ajal akvarellmaali ei õpetatudki. Nagu paljudel tema põlvkonna loojatel, jäi ka Timbermanni elutöö pooleli, kuid ta püüdlused annavad tunnistust vaimust, mis uskus kunsti maailma muutvasse jõusse. Varalahkunud kunstnike avastamine ja taasleidmine tuletab meelde, et loovus ei kuulu mitte ainult oma ajale, vaid ka tulevikule, kui ollakse valmis sellest osa saama.
Näituse kuraator on Mari Vallikivi
Väljapanek sündis koostöös Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumiga ja seda toetab Eesti Kultuurkapital.
8. oktoober 2025 – 28. veebruar 2026
"Vaikuse grammatika: origami ruumiline sõnastik"
Näituse alguspunktiks on poeetiline võimalus, et keel sünnib enne sõnu – hingamise, puudutuse ja rütmi kaudu. See eelsõnaline keel avaldub origamis: iga volt on kui märk ja iga muster nagu sõna, mis kokku moodustavad ruumilise lause. Origami kui grammatika töötab nagu tehisintellekti keelemudel (LLM): tähendus ei ole antud, vaid sünnib voltimise käigus korduste, pöörete ja rütmi kaudu. LLM peegeldab keelt mustrite kaudu, olles masinlik, ent süsteemne looja — nii nagu origami loob tähenduse ruumis.
Vaikuse grammatika ei tähenda minu jaoks sõnade puudumist, vaid keelt, mis toimib enne artikulatsiooni — keha mälu, žesti ja ruumi kaudu. See on Merleau-Ponty kehafenomenoloogia praktikas: tähendus tekib mitte mõttes, vaid kehas ja ruumis. Kurt Schwittersi Merzbau on olnud mulle inspiratsiooniks kui totaalse ruumiinstallatsiooni eelkäija, kus ruum täitus argistest fragmentidest, luues Merz-keele. Kui Schwitters kogus fragmente, siis mina loon vaikuse keelt voltidest ja tühjusest.
Totaalne ruumiinstallatsioon tähendab, et vaataja ei seisa lihtsalt töö ees, vaid astub keele sisse. Kõik on paberist. Volditud ruumi täidavad rütmid, vormid, objektid, osad neist paberobjektidest paigutatud plaatidele, mis meenutavad lehekülgi — iga volt kannab potentsiaalset tähendust nagu täht infoühikutena. Kordused, peegeldused ja variatsioonid loovad „ruumilisi lauseid". Tähendus ei tule traditsiooniliselt heli või sõna kaudu, vaid visuaalse ja ruumilise resonantsina — see on vaikuse grammatika. Installatsioonis rakendan ruumilist süntaksit — objektide vaheline kaugus, paigutus ja hierarhia loovad grammatilisi suhteid. Veel kord: kõik on paberist. Vaataja liikumine ruumis muutub lugemisaktiks — iga samm on nagu leheküljevahetus. Oluline on ka see, mida nimetan passiivseks interaktiivsuseks: vaataja kohalolu muudab grammatikat — vari, mida keha tekitab, lisab süntaksile uusi elemente. Tähendus tekib kohalolust.
Schwittersi Merzbau oli lõputu protsess, ruum, mis kasvas fragmentide kaudu. Minu töö jälgib sama visiooni, aga volditud vaikuses. Kui Schwitters lõi argistest fragmentidest Merz-keele, siis mina ehitan vaikuse keele voltidest. Mõlemad teosed juhivad küsimuseni: kas ruum võib olla keel? Kas installatsioon võib olla grammatika? Kui Merzbau oli akumulatiivne ja ajas kasvav, siis minu grammatika on tsükliline — voltide avanemine ja sulgumine, valguse muutumine päeva jooksul loob ajalist rütmi, mis sarnaneb hingamise või südamelöögiga.
Installatsiooni on põimitud ka Wittgensteini hilise filosoofia mõtted: "tähendus tekib kasutuses" — origami on tegelikus mõttes keelemäng, kus voldid saavad tähenduse läbi ruumilise mängu. Jung on kirjeldanud intuitsiooni kui sümbolite kaudu toimuvat tajumist — üks volt on eelsümboolne märk, mis äratab tähenduse, kuid ei määra seda. Kaasaegsetest intellektidest viib mõttekasutus kiiresti üle LLM-ideni: nende "intuitsioon" töötab mustrite järjepidevuse kaudu — see on samasugune loogika, nagu voltide süsteem minu installatsioonis. Vaataja astub vaikuse lausesse — ruumi, kus sõnad ei ole heli, vaid vorm, rütm ja valgus. Siin saavad keha ja meel kogeda keele-eelseid struktuure, mis avanevad mitte lugemise, vaid ruumilise kogemuse kaudu.
Tekst ei ole siin selgelt loetav; ruum ja vorm on reaalse grammatika keele vormina — vaikne, ent tähenduslik. Installatsioonis toimub lugemine mitte ainult silmadega, vaid kogu kehaga — sammude vahed, peatused, hingamine muutuvad osaks grammatikast. See on kehalisele tajule rajatud kunstikogemus. Vaikuse grammatika pakub vastupidi kiirele digitaalsele tarbimisele aeglast, meditatiivset lugemist, kus iga volt nõuab aega ja tähelepanu. Oma varasematest töödest — eriti "Tähestik enne ja pärast" graafikatriennaalil — kannan siia üle visuaalse ja kontseptuaalse järjepidevuse. "Tähestik enne ja pärast" muundub voltimiste kaudu seekord ruumiliseks sõnastikuks. Ja Kõik On Paberist. Plico, ergo comprehendo.
Anne Rudanovski
_huge.webp)
11.10.2025 - 28.02.2026
"Härmad mitmes vaatuses"
Seoses raamatu "Härmad mitmes vaatuses" ilmumisega on Kondase keskuse teisel korrusel avatud näitus Härmade suguvõsast. Väljapanekul näidatakse vendade Oskar Härma (1893–1985) ja August Härma (1896–1990) rolli Viljandi kultuurielu kujundajatena, Albert Vahtramäe (1885–1965) loomingut "Estonia" teatri kunstnikuna, abikaasade Lilian Härma (1927–2021) ja Endel Härma (1923–1996) panust tarbegraafikasse, raamatuillustratsiooni ja maalikunsti, Voldemar Metsamärdi (1902–1975) tööd tõlkija, pedagoogina ja harrastusmaalijana ning vendade Härmo Härma (s. 1949) ja Hanno Härma (1952–2021) tegevust muusika- ja kunstimaastikul.
Näituse koostaja ja kujundaja on Mare Hunt.
Raamatut on võimalik osta Kondase Keskusest.
