näitused                        

7.03–14.06.2026

„Köler 200: originaal, koopia, tõlgendus“ kolmikväljapanek Viljandis

Johann Köleri 200. juubeli aastal avavad kolm näitusepaika Viljandis omavahel seotud väljapaneku: Kondase keskuses on eksponeeritud klassiku originaalteosed, Viljandi muuseumis saab näha sadat tema maalide täissuuruses reproduktsiooni ning Rüki galeriis tõlgendavad viis Eesti kaasaegset kunstnikku Köleri tuntud teoseid tänapäevases võtmes.

Kondase keskuse näitus pakub läbilõike Johann Köleri loomingust alates tema kujunemisest Peterburi Kunstide Akadeemias kuni hilisemate, isiklikult ja ühiskondlikult tähenduslike teosteni. Väljas on üle 30 erinevas tehnikas, žanris ja valmimisjärgus töö. Varaseim pärineb õpinguaastatest akadeemias, mil kujunes välja kunstniku joonistusoskus ja akadeemiline vormitunnetus, mis jäid tema loomingut iseloomustama kogu elu.

Esindatud on teosed Köleri loomingusse olulise pöörde toonud Itaalia-perioodist (1858–1862). Roomas elades omandas ta meisterlikult akvarellitehnika ning puutus vahetult kokku Lõuna-Euroopa kunstitraditsiooniga. See kogemus avardas tema värvitaju ja tõi loomingusse suurema kerguse ning valguse tundlikuma käsitluse.

Köleri looming hõlmab mitut eri žanri. Olulisel kohal on portreed, mis tõid talle Peterburis tunnustuse ja kindlustasid sissetuleku. Ta maalis riigi- ja kultuuritegelasi ning haritlasi, kujunedes hinnatud esindusportretistiks. Selle kõrval tegeles ta ajaloomaali ja religioossete kompositsioonidega – žanriga, mida akadeemilises kunstihariduses peeti kunstniku meisterlikkuse näitajaks. Selliste tööde hulka kuulub ka Tallinna Kaarli kiriku apsiidis paiknev fresko „Tulge minu juurde“ (1879), üks väheseid Köleri teoseid, mida eestlased kunstniku eluajal laiemalt tundsid. Kondase keskuses on eksponeeritud freskole eelnenud eskiis.

Näitusele valitud visandid ja etüüdid toovad esile ka Köleri huvi Eesti ainese vastu. Mitmed neist pärinevad 1860. aastate algusest, mil ta pärast Itaaliast naasmist viibis Eestis ning suhtles aktiivselt rahvusliku liikumise tegelastega. Kodumaal tehtud visandid ja maastikuvaated annavad tunnistust tema huvist kohaliku elu, rahva tüüpide ja looduse vastu.

Maastikumaalides, eriti Krimmi ja Nice’i vaadetes, on olulised valgus ja atmosfäär. 1870. aastatel Krimmi reisides paelus kunstnikku sealne suurejooneline maastik, mis meenutas talle Itaaliat. Avarad taeva- ja merevaated ning pehme koloriit seovad isikliku reisikogemuse klassikalise maastikumaali traditsiooniga.

Köler pöördus ka kirjandus- ja mütoloogiaaineliste kompositsioonide poole, mis olid 19. sajandi lõpu näitustel ja salongides populaarsed. Sellistes töödes kohandus ta ajastu maitsega, säilitades samal ajal akadeemilise kompositsioonilise selguse ja tasakaalu.

Näitus avaneb vaatajale teisiti kui ehk ollakse harjunud, suurejoonelistest ülevaatlikest väljapanekutest seekord tunduvalt intiimsemalt. Hea meel, et see toimub Viljandis, kohas, mille kaudu Johann Köler end kunstnikuna identifitseeris, lisades oma nimele teostel sulgudes Wiliandi.

Kondase Keskuse eriline tänu kuulub Köleri uurijale Mai Levinile, kelle tekstid on suureks abiks Köleri teoste tutvustamisel.

Täname kõiki koostööpartnereid.

Kuraator ja näituse kujundus / Curator and exhibition design: Mari Vallikivi

Graafiline disain / Graphic design: Riina Uisk

Installatsioon / Installation: Kaarel Narro, Meelis Tammemägi, Jüri Pillisner, Imre Toltsberg

Teostest ja nende saamisloost / The artworks and their stories: Eva Laantee Reintamm

Tekstide toimetamine / Text editing: Tiina Sarv

Tõlge / Translation: Ann Kuslap

 

Teosed on pärit Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ning erakogust / The works are from the collections of the Art Museum of Estonia, Tartu Art Museum, Viinistu Art Museum and a private collection

 

Täname / Acknowledgements: Liis-Marel Aak, Nele Ambos, Janar Fomatškin Ivar-Kristjan Hein, Sirje Helme, Mare Joonsalu, Liisa Kaljula, Kersti Kuldna, Mai Levin, Piret ja Sven Lõokene, Jaan Manitski, Alar Nurkse, Grete Ots, Katre Ratassepp, Tiiu Saadoja, Kristiina Tiideberg, Vilmar Toom

 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital / The exhibition is supported by the Estonian Cultural Endowment

Lisainfo:
https://koler200.ee/
info@koler200.ee
www.facebook.com/Koler200

Kajastus:
ERR
https://kultuur.err.ee/1609924274/johann-koleri-juubeliaastal-avatakse-korraga-kolmes-viljandi-galeriis-suurnaitus
https://kultuur.err.ee/1609960574/galerii-viljandis-saab-naha-johann-koleri-vahe-eksponeeritud-teoseid
Sirp
https://www.sirp.ee/johann-koleri-juubeliaasta-toob-kunstniku-elutoo-taas-rahva-ette/
Sakala
https://sakala.postimees.ee/8429148/johann-koler-200-praegu-enam-nii-ei-maalita-kolmiknaitus-pakub-originaale-koopiaid-ja-tolgendusi

12.02.—26.04.2026

Rolan Paul Firnhaberi (1936–2025) mälestusnäitus

Paul Firnhaber, saksa juurtega ameeriklasest kultuurantropoloog, sattus esmakordselt Eestisse 2001. aastal, kui ta kutsuti Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud teaduskonverentsile ettekannet pidama. Seejärel hakkas ta suviti elama Eestis ja talviti Colorados USA-s. 74-aastaselt kolis ta 2010. aastal lõplikult vaiksesse Viljandisse ning ehitas välja kunagise sepikoja teisele korrusele galerii Imagi, et oma kunsti -ja etnograafiakogu teiste ajaloo- ja kunstihuvilistega jagada. Galerii näituste avamised olid sündmused, kus tekkis eriline õhustik: kohtuti, musitseeriti ja nauditi kunsti. Ajapikku tekkis Paul Firnhaberile suur tutvusringkond, tema juurde sõideti kõikjalt Eestist.

Kondase keskusel algas Paul Firnhaberiga tihe ja soe suhtlus ning koostöö juba 2008. aastal, kui korraldasime esimese näituse tema tehtud fotodest Viljandi vanalinnale iseloomulikest vanadest ustest. Mõni aasta hiljem, kui ta oli USA-st lõplikult Viljandisse kolinud, muutus koostöö sisulisemaks. Kondase keskuse erihuvist ehk autsaiderkunstist lähtudes jõudsid näitusekülastajate ette Firnhaberi kollektsiooni kuuluvad Brasiilia rahvakunsti esindaja José Francisco Borgese puulõiked, Šoti habemeaja John Kay satiirilised sügavtrükitehnikas tööd ning Prantsuse aadlidaami Gyp`i elu ja raamatuillustratsioone tutvustavad näitused. Kui Paul Firnhaber sai 80-aastaseks, korraldas Kondase keskus tema kollektsiooni põhjal kogu muuseumi hõlmava näituse „Leiud“ ning peeti konverents.

26. aprillini avatud väiksel mälestusnäitusel on võimalik vaadata ka 2019. aastal valminud Vaiko Eduri meeleolukat ja nimele vaatamata elurõõmsat dokumentaalfilmi „Surmatants”.

Paul Firnhaberi viimaseks puhkepaigaks saab tema soovi kohaselt Viljandi Metsakalmistu.

16.11.2025—28.02.2026

"Eduard Timbermann (1905--1935)"

Viljandi kunstniku Eduard Timbermanni nimi on jäänud võrdlemisi tundmatuks, ehkki ta jõudis vaatamata oma lühikeseks jäänud elule palju korda saata. 

Timbermann õppis Pallase kunstikoolis Ado Vabbe käe all samal ajal Karl Pärsimäe, Karin Lutsu, Hilda Kamdroni, Nikolai Kummitsa, Karl Liimandi, Rudolf Sepa, Juhan Kangilaski ja teiste tunnustuse leidnud kunstnikega. Viletsate olude kiuste jõudis ta oma õpingutega 1930. aastal lõpule ning kolis tagasi Viljandisse. Järgmise viie aasta jooksul pühendus Eduard Timbermann haigusest hoolimata Viljandi kunstielu arendamisele. Tema kõrval tegutsesid Gustav Mootse, Peeter Akerberg (Põldmaa), Juhan Kangilaski ja Lydia Nirk-Soosaar, kellega koos ta kujundas Viljandi kunstielu näo. Ta organiseeris näitusi, kirjutas kunstiartikleid, tegi kaastööd Sakalale ja avaldas reisikirju, samuti pidas loenguid, mille kaudu püüdis publikut kaasaegse kunstiga lähendada. Viljandis asutas ta koos mõttekaaslastega linna esimese kunstiklubi, mis koondas kohalikke loojaid.

Timbermanni peeti eelkõige meisterlikuks akvarellistiks, töid märgati ja kiideti ilmunud näituseülevaadetes, kuigi Pallases sel ajal akvarellmaali ei õpetatudki. Nagu paljudel tema põlvkonna loojatel, jäi ka Timbermanni elutöö pooleli, kuid ta püüdlused annavad tunnistust vaimust, mis uskus kunsti maailma muutvasse jõusse. Varalahkunud kunstnike avastamine ja taasleidmine tuletab meelde, et loovus ei kuulu mitte ainult oma ajale, vaid ka tulevikule, kui ollakse valmis sellest osa saama.

Näituse kuraator on Mari Vallikivi

Väljapanek sündis koostöös Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumiga ja seda toetab Eesti Kultuurkapital.

8. oktoober 2025—28. veebruar 2026
"Vaikuse grammatika: origami ruumiline sõnastik"

Näituse alguspunktiks on poeetiline võimalus, et keel sünnib enne sõnu – hingamise, puudutuse ja rütmi kaudu. See eelsõnaline keel avaldub origamis: iga volt on kui märk ja iga muster nagu sõna, mis kokku moodustavad ruumilise lause. Origami kui grammatika töötab nagu tehisintellekti keelemudel (LLM): tähendus ei ole antud, vaid sünnib voltimise käigus korduste, pöörete ja rütmi kaudu. LLM peegeldab keelt mustrite kaudu, olles masinlik, ent süsteemne looja — nii nagu origami loob tähenduse ruumis.

Vaikuse grammatika ei tähenda minu jaoks sõnade puudumist, vaid keelt, mis toimib enne artikulatsiooni — keha mälu, žesti ja ruumi kaudu. See on Merleau-Ponty kehafenomenoloogia praktikas: tähendus tekib mitte mõttes, vaid kehas ja ruumis. Kurt Schwittersi Merzbau on olnud mulle inspiratsiooniks kui totaalse ruumiinstallatsiooni eelkäija, kus ruum täitus argistest fragmentidest, luues Merz-keele. Kui Schwitters kogus fragmente, siis mina loon vaikuse keelt voltidest ja tühjusest.

Totaalne ruumiinstallatsioon tähendab, et vaataja ei seisa lihtsalt töö ees, vaid astub keele sisse. Kõik on paberist. Volditud ruumi täidavad rütmid, vormid, objektid, osad neist paberobjektidest paigutatud plaatidele, mis meenutavad lehekülgi — iga volt kannab potentsiaalset tähendust nagu täht infoühikutena. Kordused, peegeldused ja variatsioonid loovad „ruumilisi lauseid". Tähendus ei tule traditsiooniliselt heli või sõna kaudu, vaid visuaalse ja ruumilise resonantsina — see on vaikuse grammatika. Installatsioonis rakendan ruumilist süntaksit — objektide vaheline kaugus, paigutus ja hierarhia loovad grammatilisi suhteid. Veel kord: kõik on paberist. Vaataja liikumine ruumis muutub lugemisaktiks — iga samm on nagu leheküljevahetus. Oluline on ka see, mida nimetan passiivseks interaktiivsuseks: vaataja kohalolu muudab grammatikat — vari, mida keha tekitab, lisab süntaksile uusi elemente. Tähendus tekib kohalolust.

Schwittersi Merzbau oli lõputu protsess, ruum, mis kasvas fragmentide kaudu. Minu töö jälgib sama visiooni, aga volditud vaikuses. Kui Schwitters lõi argistest fragmentidest Merz-keele, siis mina ehitan vaikuse keele voltidest. Mõlemad teosed juhivad küsimuseni: kas ruum võib olla keel? Kas installatsioon võib olla grammatika? Kui Merzbau oli akumulatiivne ja ajas kasvav, siis minu grammatika on tsükliline — voltide avanemine ja sulgumine, valguse muutumine päeva jooksul loob ajalist rütmi, mis sarnaneb hingamise või südamelöögiga.
Installatsiooni on põimitud ka Wittgensteini hilise filosoofia mõtted: "tähendus tekib kasutuses" — origami on tegelikus mõttes keelemäng, kus voldid saavad tähenduse läbi ruumilise mängu. Jung on kirjeldanud intuitsiooni kui sümbolite kaudu toimuvat tajumist — üks volt on eelsümboolne märk, mis äratab tähenduse, kuid ei määra seda. Kaasaegsetest intellektidest viib mõttekasutus kiiresti üle LLM-ideni: nende "intuitsioon" töötab mustrite järjepidevuse kaudu — see on samasugune loogika, nagu voltide süsteem minu installatsioonis. Vaataja astub vaikuse lausesse — ruumi, kus sõnad ei ole heli, vaid vorm, rütm ja valgus. Siin saavad keha ja meel kogeda keele-eelseid struktuure, mis avanevad mitte lugemise, vaid ruumilise kogemuse kaudu.

Tekst ei ole siin selgelt loetav; ruum ja vorm on reaalse grammatika keele vormina — vaikne, ent tähenduslik. Installatsioonis toimub lugemine mitte ainult silmadega, vaid kogu kehaga — sammude vahed, peatused, hingamine muutuvad osaks grammatikast. See on kehalisele tajule rajatud kunstikogemus. Vaikuse grammatika pakub vastupidi kiirele digitaalsele tarbimisele aeglast, meditatiivset lugemist, kus iga volt nõuab aega ja tähelepanu. Oma varasematest töödest — eriti "Tähestik enne ja pärast" graafikatriennaalil — kannan siia üle visuaalse ja kontseptuaalse järjepidevuse. "Tähestik enne ja pärast" muundub voltimiste kaudu seekord ruumiliseks sõnastikuks. Ja Kõik On Paberist. Plico, ergo comprehendo.

Anne Rudanovski


11.10.2025—8.03.2026
"Härmad mitmes vaatuses"

Seoses raamatu "Härmad mitmes vaatuses" ilmumisega on Kondase keskuse teisel korrusel avatud näitus Härmade suguvõsast. Väljapanekul näidatakse vendade Oskar Härma (1893–1985) ja August Härma (1896–1990) rolli Viljandi kultuurielu kujundajatena, Albert Vahtramäe (1885–1965) loomingut "Estonia" teatri kunstnikuna, abikaasade Lilian Härma (1927–2021) ja Endel Härma (1923–1996) panust tarbegraafikasse, raamatuillustratsiooni ja maalikunsti, Voldemar Metsamärdi (1902–1975) tööd tõlkija, pedagoogina ja harrastusmaalijana ning vendade Härmo Härma (s. 1949) ja Hanno Härma (1952–2021) tegevust muusika- ja kunstimaastikul.

Näituse koostaja ja kujundaja on Mare Hunt.

Raamatut on võimalik osta Kondase Keskusest.