NÄitused

5.01. - 12.03.2022

Näitus "Maskid"

Kord me kanname maske igapäevaselt – see ebatavaline ja uskumatu ennustus on nüüdisajal saanud ähvardavalt argiseks. Kogu maskide pidulikkus või erilisus näib olevat kadunud, kaasaegsete maskide tohutu unifitseeritud ja tüübistatud tehislik armee piilub arusaamatu ja ähmase pilguga mõne aborigeeni uhket emu kujutavat pea- ja näokatet või aafriklasest sõjameest, kes kannab oma tapetud vaenlasi kujutavaid miniatuurseid metallist maske vööl. On keeruline öelda, kas maskid tänapäeval peavad meile andma müütilist jõudu nagu kalamaskid Uus-Guineas või peletama eemale kurja nagu rituaalsed maskid Kamerunis. Või on meie maskid lihtsalt jälle nagu amuletid, mis üritavad kujutada jumalat või jumalannat, mõnda müütilist olendit, võibolla arsti või teadmameest, manama ka meie näole mingit sõnumit nagu maooride tantsu ajal tehtav grimass. Või on ikkagi meie, inimeste, ja maskide suhtlusse tulnud just viimase paari aastaga midagi täiesti uut, maske maharebivat, maske mahaloopivat, maske torisedes kandvat.

Tšehhi legendaarse animaatori ja filmitegija Jan Švankmajeri arvates sobivad „aja depressiooni ja lagunemise väljendamiseks must huumor, müstifikatsioon ja küünilisus palju paremini kui tülgastav sentimentaalne moraliseerimine“. Švankmajer on ühes intervjuus öelnud umbes nii, et armastab vanu asju, aga mitte sellepärast, et need on vanad, vaid et need on olnud tunnistajaks tunnetele. Lühidalt: kui inimesed on puudutanud neid objekte emotsionaalselt laetuna, on nad laadinud need oma energiaga. Seega on Švankmajeri arvates asjade mälu palju pikem kui sureliku mäluga inimestel. Ta on üritanud niisugustele asjadele anda oma filmides peaosa, kunagised tunded kuidagi asju demonstreerides üles äratada. Peaksime mõtlema sellele, kui paneme kellelegi kuulunud maski endale ette! Maskid on ju ühed meid kõige intiimsemalt puudutavad esemed – nad annavad meie sisselangenud ninakuju surimaskidel edasi tulevastele põlvedele isegi siis, kui meid endid pole enam ammu elavate kirjas.

Mask on ka midagi, mis meid vabastab, seda teadsid Veneetsia kuulsad maskikandjad väga hästi oma kuni pool aastat kestnud karnevalide käigus. Just siis saabusid Veneetsias esilemanatud üleüldisesse kaosesse avantüristid ja teravate elamuste otsijad kogu maailmast. Veneetsia karnevalide kõrgaeg oli 18. sajandil. Isegi suremist karnevali ajal peeti millekski väga austusväärseks! Võimud lubasid sel ajal kanda küll vaid väikest maski nimega bautta, mida aga osavasti kombineeriti riietusega mütsist kuni jalanõudeni, nii et oli võimalik end lõpuks muuta täiesti äratundmatuks.

Kuid maskiks võib pidada ka sõrmust, mille Veneetsia valitseja igal aastal pidulikult vette viskas (tseremoonia nimetus oli Bucintoro), et kinnitada oma abielu-liitu merega. 12. sajandil andis sellele Veneetsia doodži ja mere liidule oma õnnistuse ka paavst, võttes valitseja sõrmest sõrmuse ja visates selle vette. Rahvas kandis seda vaadates muidugi maske.

Lõpuks ongi võimalik maskile kui niisugusele vaadata kõige laiemalt. Ungari alkeemik ja veinispetsialist ning kirjanik Béla Hamvas (1897-1968) on öelnud, et ka „vein on hieraatiline mask“ ning et seda teadsid varem kõik inimesed ja kõik rahvad: „Maski seletus on see, et tema on see, kes halvast krambist vabastab. Dionysios lysios, ütlesid kreeklased, vabastav veinijumal. Iga vein kuulub ühe jumaluse alla. Kuid igal üksikul veinil on oma eriline geenius. Need on ka kõik maskid. Maski tunneb ära suu.“

Käesoleval näitusel ongi maskide arhetüüpsetesse ja igivanadesse vormidesse valanud oma individuaalset sisu paljud kunstnikud - siin on vaip, loomamaske, teatrimaske ja paljut muud. Ehk annab see meile, nende maskide vaatajatele ja maitsjatele, veidigi jõudu ja lohutust, et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi.

Paavo Matsin

Näitusel eksponeeritakse maske autoritelt: Jevgenia Kilupe (Läti), Tatjana Tšursinova (Peterburi), Tarja Heikkilä (Soome), Tiia Toomet, Viive Väljaots, Anne Rudanovski, Piret Mildeberg, Jüri Mildeberg. Margus Tiitsmaa, Mare Hunt, Natalja Beltjukova (Peterburi), Elo-Reet Järv, Rainer Kaasik-Aaslav, Ain Austa, Terje Kiho, Rosita Raud, Annika Aedma, Evelin Vassar, Riina Rosin Steiner, Luule Kangur, Mihkel Vooglaid ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala ja TÜ Kunstide keskuse õppetööd.

11.12.2021 - 19.02.2022

Elize Hiiopi ehted ja fotod "Oleviku piiril"

Elize Hiiopi ehteid iseloomustab vormipuhtus ja jõuline minimalism. Tema lihtsuse otsingud on kulgenud tehniliselt keerukate materjalidega katsetades. Viljandis keskkooli lõpetanud Elize Hiiop on Eestis üks väheseid ehtekunstnikke, kes on nii pikalt ja sügavuti pühendunud portselanile. Ta on õppinud kolm aastat klaasikunsti, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunstnikuna ning praegu omandamas magistrikraadi keraamika erialal, keskendudes 3D paberportselani printimisele.

Elize Hiiopi sõnul on oluline tunda ja tunnetada materjali, sest just nii avaldub selles varjuv loominguliselt innustav sisekosmos. “Aeg tuleb ja siis on ta juba läinud – kuskil vahepeal on oleviku viiv. See on paik, kus võib kohata iseennast. Täielikus kohalolus sulanduvad minevik ja tulevik olevikuks. Kõikide meeltega hetkele keskendumine loob otsekui paralleelaja, kus maailm tiksub aeglasemas taktis. Piirid avarduvad ja kaovad. Nii eksisteerivad ruumis peale vaikuse veel kunstnik ja tükike tulevasest ehtest tema käes. Ideede hägusad kontuurid puhastuvad ja tihenevad tund-tunnilt ainelisteks kooslusteks, kus igal detailil on oma tähendus. Aegamööda kaob vahe olemuse ja olemise vahel, tegija ja tehtava vahel, sest kunstnik on muutunud osaks protsessist, osaks esemest. Mida rohkem aega kulub, seda kauem kestab Dasein ja seda suurem on võimalus luua midagi, mille väärtus ajaga ei kahane. Seejuures esemeline väärtus ei ole kõige tähtsam. Ese muutub vahendiks enesesse jõudmise teel. Nii nagu lõputul helmeste loendamisel ilmneb palvete kaal, mõtete helgus ja horisondi selgus, nii tekib ka enesest teadlikuks saamine katkematu tiirlemisena ümber oma tuuma.”

Rakenduskunsti kõrval tegeleb kunstnik akvarellmaali ja fotograafiaga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

27.10. 2021 - 29.01.2022

Kristi Kangilaski maalinäitus "Punamütsikesed"

"Punamütsikesed" on Kristi Kangilaski Tallinnas Staapli galeriis 2021. aasta septembris toimunud näituse „Roosa laama“ jätkunäitus. Kuna maal „Roosa laama“ ja mitmed teised tööd rändasid galeriist uute omanike koju, muutusid nii Viljandi näituse nimi kui väljapanek ise. Olukorras, kus kunstniku põhiline töövahend on arvuti ja silmad pidevalt ekraanile suunatud, on Kristi tasakaalustamiseks otsustanud teha midagi "päriselt". Kui mõni kopsib kuuris või pistab aias näpud mulda, siis tema valis maalimise. Kristi maalib lihtsalt niisama, võtab pintsliga värvi ja kannab lõuendile midagi eriliselt mõtlemata. Tavaliselt annab innustust mõni kogetud kaunis hetk. Talle on maalimise juures tähtsad ilusad värvitoonid. Peamine on elus tegelda sellega, mis meele rõõmsaks teeb, ja mitte liiga palju muretseda.

Kristi Kangilaski on lõpetanud 2013. aastal Eesti kunstiakadeemia graafika erialal. Lisaks illustreerimis- ja kujundustööle töötab ta aastast 2014 Viljandi kunstikoolis õpetajana ja aastast 2020 Viljandi linnakunstnikuna. Kristi Kangilaski on Eesti kujundusgraafikute liidu liige. Ta on osalenud näitustel Eestis, Itaalias, Lätis, Poolas, Saksamaal, Slovakkias, Soomes, Ungaris, Valgevenes, Venemaal ja Ühendkuningriigis.

Näitust toetab Viljandi linn.