Nikolai Baturini raamatuillustratsioonide näitus "Avarilmad pildis"
Eesti kirjaniku Nikolai Baturini (1936–2019) sünnist möödus tänavu 5. augustil 90 aastat. Tema maagilis-realistliku loomingu keskmes on avarilmad: taiga ja ookeanid, kõrbed ja vihmametsad, inimvaim püüdmatu otsinguil, olgu ta elupaik väikses rannakülas, düstoopilises tulevikulinnas või siinsamas Viljandis. Baturini pärand on ise ammendamatu avarilm, ta loojaisiksus üllatavalt mitmekülgne.
Nii nagu segunevad ta teostes kirjanduslikud žanrid, on raamatukaante vahele kätketud ka ergas huvi filmi ja helikunsti kompositsioonivõtete vastu. Sel näitusel on aga esmakordselt esile toodud ja välja pandud tema tegevus oma loomingu illustraatorina.
Kirg kujutava kunsti suhtes saatis Nikolai Baturinit läbi elu. Albumeid ja kunstiraamatuid jõudis ta koju külluses nii Viljandi antikvariaadist kui kaugeilt jahireisidelt. Neilt retkeilt või ka Võrtsjärve kaldalt loomekodust saadetud kirjade veertel olid pea alati joonistused, mis ta lapsi rõõmustasid.
Oma raamatute illustreerimisega alustas kirjanik teoses „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” (1981). Tunnustus raamatu kujundusele tõi sädet ja julgust ka edasiseks. Sulgede, paberitüüpide ja tehniliste võtete algtõed andis kirjanikule tuntud kujundaja ja akvarellist, peresõber Maret Kernumees (1934–1997).
Mahukamate romaanide “Karu süda” (1989) ja “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993) illustraatoriks oli siiski esialgu plaanis kutsuda Peeter Ulas või mõni teine kunstnik, kel Baturini jaoks võime maagilist "miskit" tabada. Ent kirjutamise käigus tihenes ka nägemus pildilisest poolest – see ei pidanud lugu üksnes laiendama ja võimendama, vaid ka edasi viima, nõnda sai teostuda vaid autoriteksti veel ühe kihistusena.
Juba osad „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” põhjarahvaste sümboolikat kätkevad illustratsioonid olid tehniliselt detailiküllased, “Karu südamega“ tõusis sümboolika ja nüansside kaskaad järgmisele tasemele. Autobiograafiline “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” läks veelgi kaugemale ning toonaste piiratud võimaluste tõttu need müstilised pildid trükis päris rahuldavalt ei teostunudki. Paljuski just seetõttu me hilisematest teostest enam tema illustratsioone ei leia. Loodetavasti on käesolev näitus üheks sammuks suurteoste autori- ja sisuväärilise taastrüki poole.
Teksti koostas Berk Vaher
Näituse koostasid Mare Hunt ja Mari Vallikivi
Eriline tänu kuulub Nikolai Baturini pojale Igorile.
Tehniline tugi: Meelis Tammemägi, Aivar Glotov, Argo Kask, Tiit Rammul, Jüri Märka
Teosed, esemed ja raamatud on laenutatud Eesti Kirjandusmuuseumist, Tarvastu muuseumist, Viljandi Linnaraamatukogust, Baturini perekonna arhiivist, Andres Ansperilt ja Priit Vahtramäelt.
Täname abi eest: Marat Viires, Marge Liivakivi-Minina ja Tõnis Korts
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
28.06—1.11.2026
Näitus „Pikad pildid, peened niidid. Peened pildid, pikad niidid“ tõstab aujärjele mälust, argielust ja kujutlusvõimest sündinud erakordsed tikitud pildimaailmad.
Näituse keskmes on Saaremaalt pärit Maria Peedi (1913–2002) haruldase tundlikkuse ja selgelt äratuntava käekirjaga looming, mille ümber koonduvad temaga paikkondlikult või sisuliselt seotud autorite tööd.
Maria Peedi enam kui kahesaja teose hulgas on tikitud pilte, gobelääne, maale, kudumeid ja Muhu pätte. Elu teises pooles kujundas ta välja omanäolise „nõelmaali“ tehnika, tikkides kokku õmmeldud kangapindadele lapsepõlvemälestusi, Saaremaa maastikke, taluelu, külasündmusi, inimesi ja loomi kujutavaid pilte. Nii moodustub detailirohke päevikulaadne pildirida 20. sajandi Saaremaast, kus tähelepanelik vaatlus, loominguline vabadus ja käeline meisterlikkus põimuvad mälu, paiga ja enesetaju kihistusi kandvaks ainulaadseks tervikuks.
Maria Peedi tööde kõrval on näitusel Harri Aeru (1920–2005) looming. Maria Peedist vaid mõne kilomeetri kaugusel elanud Aer lõi ristpistes jutustavaid suuri ja väiksemaid piltvaipu, milles Saaremaa elu ja paigad põimuvad rahvajuttude, piiblilugude, mälestuste, ajaloo ning fantaasiaga. Traditsiooniliselt naiste pärusmaaks peetud tikkimise võttis ta üle enesekindlalt ja suurejooneliselt, nihutades sellega ka tavapäraseid soorolle. Pikema aja jooksul valminud vaipades muutus aeglane, piste piste haaval kulgenud töö mõjukaks eneseväljenduseks.
Väikese valikuga on esindatud ka Hilda Vilde (1921–2013), kelle loomingus tõusevad esile värviküllus, dekoratiivsus ja eri materjalide vaba ühendamine. Temagi ei järginud etteantud mustreid, vaid lasi töödel areneda fantaasia, värvi ja materjali sisemise loogika järgi.
Väljapanekule lisavad veel ühe kihi üksikud tööd, mille autorid on osaliselt teadmata, kuid looming säilinud. Ka neis ei korrata võõraid mustreid, vaid luuakse omi. Nii sünnivad pikad pildid peentest niitidest ja peened pildid pikkadest niitidest. Üks töö ulatub teiseni, üks käekiri vastab teisele ning Maria Peedi loomingu ümber kujuneb mitme looja ühine, ent mitte ühetaoline tervik. Tikkimise ja teiste käsitöötehnikate mõtestamine mälu, identiteedi ja eneseväljenduse kandjatena aitab ühtlasi tuua uude valgusse autorid, kelle looming on seni jäänud kunstiajaloo äärealadele.
Kondase Keskuse eriline
tänu
kuulub Maria Peedi arvukatele sugulastele.
Näituse kuraator ja kujundaja on Mari Vallikivi
Tööd pärinevad arvukatest erakogudest, Eesti Vabaõhumuuseumist ja Eesti Rahva Muuseumist
Graafiline disain: Riina Uisk
Näituse tehniline meeskond: Kaarel Narro, Meelis Tammemägi, Jüri Pillisner
Täname: Malle Rajapu, Kristel Kärner, Kertu Viikmaa, Kaarin Peet, Irena Tammik, Tuuli Tubin McGinley, Indrek Grigor, Mare Hunt, Merle Puusild
Väljapanek on avatud kuni 1. novembrini ning seda toetab Eesti Kultuurkapital.
