näitused                        

28.06.--31.10.2026

Näitus „Pikad pildid, peened niidid. Peened pildid, pikad niidid“ tõstab aujärjele mälust, argielust ja kujutlusvõimest sündinud erakordsed tikitud pildimaailmad.

Näituse keskmes on Saaremaalt pärit Maria Peedi (1913–2002) haruldase tundlikkuse ja selgelt äratuntava käekirjaga looming, mille ümber koonduvad temaga paikkondlikult või sisuliselt seotud autorite tööd.

Maria Peedi enam kui kahesaja teose hulgas on tikitud pilte, gobelääne, maale, kudumeid ja Muhu pätte. Elu teises pooles kujundas ta välja omanäolise „nõelmaali“ tehnika, tikkides kokku õmmeldud kangapindadele lapsepõlvemälestusi, Saaremaa maastikke, taluelu, külasündmusi, inimesi ja loomi kujutavaid pilte. Nii moodustub detailirohke päevikulaadne pildirida 20. sajandi Saaremaast, kus tähelepanelik vaatlus, loominguline vabadus ja käeline meisterlikkus põimuvad mälu, paiga ja enesetaju kihistusi kandvaks ainulaadseks tervikuks.

Maria Peedi tööde kõrval on näitusel Harri Aeru (1920–2006) looming. Maria Peedist vaid mõne kilomeetri kaugusel elanud Aer lõi ristpistes jutustavaid suuri ja väiksemaid piltvaipu, milles Saaremaa elu ja paigad põimuvad rahvajuttude, piiblilugude, mälestuste, ajaloo ning fantaasiaga. Traditsiooniliselt naiste pärusmaaks peetud tikkimise võttis ta üle enesekindlalt ja suurejooneliselt, nihutades sellega ka tavapäraseid soorolle. Pikema aja jooksul valminud vaipades muutus aeglane, piste piste haaval kulgenud töö mõjukaks eneseväljenduseks.

Väikese valikuga on esindatud ka Hilda Vilde (1921–2013), kelle loomingus tõusevad esile värviküllus, dekoratiivsus ja eri materjalide vaba ühendamine. Temagi ei järginud etteantud mustreid, vaid lasi töödel areneda fantaasia, värvi ja materjali sisemise loogika järgi.

Väljapanekule lisavad veel ühe kihi üksikud tööd, mille autorid on osaliselt teadmata, kuid looming säilinud. Ka neis ei korrata võõraid mustreid, vaid luuakse omi. Nii sünnivad pikad pildid peentest niitidest ja peened pildid pikkadest niitidest. Üks töö ulatub teiseni, üks käekiri vastab teisele ning Maria Peedi loomingu ümber kujuneb mitme looja ühine, ent mitte ühetaoline tervik. Tikkimise ja teiste käsitöötehnikate mõtestamine mälu, identiteedi ja eneseväljenduse kandjatena aitab ühtlasi tuua uude valgusse autorid, kelle looming on seni jäänud kunstiajaloo äärealadele.

Kondase Keskuse eriline tänu kuulub Maria Peedi arvukatele sugulastele.

Näituse kuraator ja kujundaja on Mari Vallikivi

Tööd pärinevad arvukatest erakogudest, Eesti Vabaõhumuuseumist ja Eesti Rahva Muuseumist

Graafiline disain: Riina Uisk

Näituse tehniline meeskond: Kaarel Narro, Meelis Tammemägi, Jüri Pillisner

Väljapanek on avatud kuni 31. oktoobrini ning seda toetab Eesti Kultuurkapital.

14.06-13.09.2026
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse "Lilled väärikale hiirele"

Kuidas me Suleviga väärikate hiirte näitust tegime
Seletuskiri

Et kõik ausalt ära rääkida, võiks alustada näiteks sealt, et mõned head aastad tagasi kutsus Edith meid Suleviga tegema Prima Vista kunstiprogrammi näitust Tiibetist, kus me mõlemad eri aegadel käinud olime. Sulevi fotodest ja minu maalitud taustadest sündisid kollaažid, aga põhiline oli see, et koostöö oli väga tore ja lõbus protsess, millest jäi ilus mälestus ja väike kripeldus, et ehk võiks veelgi proovida. Teine oluline sündmus oli see, kui möödunud aasta sügisel kutsus Pille meid enda poole maale taimetrükki proovima. Pärast lühikest peiteaega sain aru, et olen saanud tõsisemat sorti nakkuse ja nüüd olengi kahel sügisel pajatäite kaupa lõkkel taimelehtedest, kangastest ja kilest keeratud kringleid aurutanud.
 Nüüd jõuame lõpuks siis selle näituse juurde, mille Sulev 2025. aasta novembrisse Promenaadiviide kokku oli leppinud ja millest meil septembri alguseks polnud muud, kui plaan seda koos teha. Hüvaks nõuks sai idee, et tõmbame raamidele juba taimedega trükitud kangad ja hakkame siis samm-sammult edasi minema. Minu plaan oli, et temaatiline ja sisuline pool lähtuks Sulevi erialast – bioloogia, teadusjoonised, rakud, laborihiired. Taimed on niigi juba taustaks.
 Esmalt võtsime kätte akvarellipliiatsid ja joonistasime ja kirjutasime töödele jooniseid ja tekstilõike Sulevi ülikooliaegsetest konspektidest. Siis tegime sedasama mõnda kohta veel diatüüpiatehnikas (tõmmis trükivärviga kaetud plaadilt kanga teiselt poolt joonistades). Mõnda kohta on ka lihtsalt akrüülvärvidega maalitud ja veidi kasutatud augulisi trafarette. Seejärel lõikas Sulev linoolist välja kolm-neli erinevat hiirekest ja trükkis neid vapralt ja väärikalt töödele. Labürindi ja kiigega piltidel on kasutatud puiduklotsidega pakutrükki. Ja siis läks veel eriti lõbusaks, kui sai välja otsitud kaltsukott ja sealt tükikesi (või ka pool vihmavarju) töödele kleebitud-tikitud. Sulev osutus ütlemata tubliks tikkijaks, praktiseerides erilise osavusega üleaisapistet ja kuusepistet.
 Nõnda see näitus kahe kuuga valmis saigi. Ühtegi päeva üle ei jäänud, aga puudu ka ei tulnud. Koostöö oli loominguline ja lustlik. Kui ühel ideed või jaks otsa said, siis teisel ikka mingi plaan taskus oli. Muidugi olid toeks veel tugevad taustajõud Pille ja Eero.
 Omamoodi tegelaseks terves selles loomisloos sai aga Daniel Keyesi raamat «Lilled
Algernonile», mida me Suleviga mõlemad ahnelt üle lugesime. See on lugu vaimselt alaarenenud mehest Charlie Gordonist, kes läbib eksperimendi, et oma intelligentsi suurendada. Katse prototüübiks saab laborihiir Algernon, kelle peal protseduur edukalt toimib. Lõpuks langeb ka ülimalt intelligentseks muutunud Charlie Gordon hääbuvasse seisundisse, jättes oma viimaseks palveks panna lilled hiir Algernoni hauale. See jutt oli näituse autoritele aastaid hiljemgi sellise mõjuga, et näituse nimeks osutus „Lilled väärikale hiirele“, parafraseerides D. Kayesi novelli pealkirja.
 Järgmiseks juhtus see, et Mare Hunt Kondasest tuli eelmisel sügisel Tartusse Promenaadi 5-
de meie näituse avamisele, ja kutsuski meid Suleviga väga kenasti oma töödega Viljandisse näitust tegema. Kutse võtsime me loomulikult lahkelt vastu, mõne töö tegime juurde ka 2026. aastal ja siin me nüüd olemegi.

Oma mitmekihilistes töödes otsime ühisosa kunsti ja teaduse vahel, ja seda võib leida üllatavalt palju. Nii kunstnik kui ka teadlane toob oma töödes välja esmapilgul ulmelise, kuid ajapikku võib see fantaasia osutuda reaalsuseks. Kunstnikku lummavad ka tänu uurijatele ja tänapäeva tehnoloogiatele avaneva mikromaailma visuaalid – koed, rakud, müstilised struktuurid.

Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse

12.02.—3.07.2026

Rolan Paul Firnhaberi (1936–2025) mälestusnäitus

Paul Firnhaber, saksa juurtega ameeriklasest kultuurantropoloog, sattus esmakordselt Eestisse 2001. aastal, kui ta kutsuti Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud teaduskonverentsile ettekannet pidama. Seejärel hakkas ta suviti elama Eestis ja talviti Colorados USA-s. 74-aastaselt kolis ta 2010. aastal lõplikult vaiksesse Viljandisse ning ehitas välja kunagise sepikoja teisele korrusele galerii Imagi, et oma kunsti -ja etnograafiakogu teiste ajaloo- ja kunstihuvilistega jagada. Galerii näituste avamised olid sündmused, kus tekkis eriline õhustik: kohtuti, musitseeriti ja nauditi kunsti. Ajapikku tekkis Paul Firnhaberile suur tutvusringkond, tema juurde sõideti kõikjalt Eestist.

Kondase keskusel algas Paul Firnhaberiga tihe ja soe suhtlus ning koostöö juba 2008. aastal, kui korraldasime esimese näituse tema tehtud fotodest Viljandi vanalinnale iseloomulikest vanadest ustest. Mõni aasta hiljem, kui ta oli USA-st lõplikult Viljandisse kolinud, muutus koostöö sisulisemaks. Kondase keskuse erihuvist ehk autsaiderkunstist lähtudes jõudsid näitusekülastajate ette Firnhaberi kollektsiooni kuuluvad Brasiilia rahvakunsti esindaja José Francisco Borgese puulõiked, Šoti habemeaja John Kay satiirilised sügavtrükitehnikas tööd ning Prantsuse aadlidaami Gyp`i elu ja raamatuillustratsioone tutvustavad näitused. Kui Paul Firnhaber sai 80-aastaseks, korraldas Kondase keskus tema kollektsiooni põhjal kogu muuseumi hõlmava näituse „Leiud“ ning peeti konverents.

25. maini avatud väiksel mälestusnäitusel on võimalik vaadata ka 2019. aastal valminud Vaiko Eduri meeleolukat ja nimele vaatamata elurõõmsat dokumentaalfilmi „Surmatants”.

Paul Firnhaberi viimaseks puhkepaigaks saab tema soovi kohaselt Viljandi Metsakalmistu.