22.08 - 2.11.2025
"Porvoo tuleb külla"
Kondase keskuses on nelja Porvoo kunstniku näitus. See on osa suuremast ettevõtmisest “Porvoo tuleb külla”. Viljandi sõpruslinnast Porvoost on meile tulnud suurem esindus, sealse kunstiühingu eestvõtmisel esitlevad nende kunstnikud oma töid Viljandi erinevates näitusepaikades: Sakala keskuses, linnagaleriis, Raamatukois, Külaliste galeriis, Vanas veetornis ja Kondase keskuses.
Kondase keskuse ühes saalis põimub Pauliina Turakka Purhoneni ja Petri Hytöneni looming, kahes ajutise näituse ruumis eksponeeritakse Sampsa Indréni ja Jarmo Velloneni teoseid.
Pauliina Turakka Purhonen (1971) on hariduselt maalikunstnik, kes töötab mitmes meediumis ning on eelkõige tuntud oma pehmete skulptuuridega.
Kunstniku sõnul on raske täpselt öelda, mis ajendas teda kangastega tegelema. Alguses köitsid teda ka teised väljendusviisid, kõige rohkem performance. Kõike aga ei jõua, eriti ajal, mil lapsed on väikesed ja elu killustatud. Siis tulebki seda lappida ja parandada nii, nagu oskad. Õmblemine on see, mis koondab killud tervikuks.
Performance ja maal seevastu on eelneva mõtte protsessid, mõlemad vajavad aega ja ruumi, teatavat hõljumist.
Tekstiiliteosed on töömahukad. Nende käsitsi valmistamine on aeglane, kuid nauditav. Turakka Purhoneni skulptuurid on sageli mõne lähedase inimese portreed või autoportreed. Skulptuuriga võib tema sõnul teha mida tahes – selle võib kasvõi pooleks lõigata, et nähtavale tuua asja tuum.
Petri Hytönen (1963) alustas sarjaga „Colourful Delirium“ 2020. aastal, kui jätkas 2017. aastal alustatud mustvalge joonistustesarja maalimist värvilisena. Sarja nimi “Delirium” (kujutlushäire) sündis isiklikust kogemusest – tõsine põletik, tugev valu ja selle vaigistamiseks kasutatud ravimid avasid tee tema alateadlikumatele joonistusimpulssidele.
Sarjas uurib kunstnik alateadvust, popkunsti, eufooriat ja muutust, aga eelkõige seda, kuidas mustvalge töö omandab uue tähenduse, kui sellele lisada värv. Samal ajal kerkib esile värvimise kogemus ise: mustvalge ja värvilise vastandamine ning värvi kui kuival või niiskel paberil keemiliselt reageeriva aine vaatlemine.
Oluline on ka joonistuste kahekordne suurendamine pigmendiprindiks. Uus, suurem formaat muudab töö millekski täiesti teistsuguseks. Hytöneni sõnul võimaldab sari „Colourful Delirium“ katsetada teoste esitusviisi erinevates vormides: trükisena, veebis ja näitusesaalis.
Sampsa Indrén (1975) näitab oma joonistusi, akvarelle ja graafikat. Kunstiajakirja Taide peatoimetaja Pessi Rautio on tema loomingu kohta kirjutanud: „Realistlikult täpse joonistamise ja maalimise hindamine on kerge, see näitab asju ilma neid segamata, probleemideta. Kuid Sampsa Indrén osutab, et pelk täpne esitamine ei lahenda asju. Kõigis Indréni töödes on midagi häirivat – mõnikord selgemini nähtavat, mõnikord raskemini määratletavat. Täiuslikult ja veatult üles ehitatud kujutised näivad sageli kandvat endas midagi, mille tajume puudulikuna. Seepärast ei kao need mälust kuigi kiiresti. Võib-olla juhtubki nii, et pärast esmast hämmeldust märkame uut laadi ilu, vastandlike asjade sünteesi. Võib-olla taipame senisest sügavamalt, milline maailm tegelikult on, mis on hea ja mis halb.”
Jarmo Vellonen (1958) eksponeerib fotosid oma metsaprojektist “Kaduv kunst”. Alates 2020. aastast on ta teinud elusate puutüvede külge metsast kaevatud savist skulptuure. Iga teose jaoks otsib ta esmalt sobiva koha ja puu. Skulptuuride teemad on tihedalt seotud loodusega, sageli ammutab ta inspiratsiooni Soome mütoloogilistest tegelastest.
Vellonen ei kasuta oma töödes kinnitusaineid – oluline on, et materjal naaseks looduse ringkäiku. Teoste kestus sõltub ilmast, talvel asendavad savi lumi ja jää. Kunstnik nimetab oma loomingut protsessikunstiks ning peab teoste fotodokumentatsiooni selle lahutamatuks osaks. Tänaseks on valminud juba üle saja kuju.
Kuni 5.10.2025
"Porvoo tuleb külla"
Kondase keskuses on nelja Porvoo kunstniku näitus. See on osa suuremast ettevõtmisest “Porvoo tuleb külla”. Viljandi sõpruslinnast Porvoost on meile tulnud suurem esindus, sealse kunstiühingu eestvõtmisel esitlevad nende kunstnikud oma töid Viljandi erinevates näitusepaikades: Sakala keskuses, linnagaleriis, Raamatukois, Külaliste galeriis, Vanas veetornis ja Kondase keskuses.
Kondase keskuse ühes saalis põimub Pauliina Turakka Purhoneni ja Petri Hytöneni looming, kahes ajutise näituse ruumis eksponeeritakse Sampsa Indréni ja Jarmo Velloneni teoseid.
Pauliina Turakka Purhonen (1971) on hariduselt maalikunstnik, kes töötab mitmes meediumis ning on eelkõige tuntud oma pehmete skulptuuridega.
Kunstniku sõnul on raske täpselt öelda, mis ajendas teda kangastega tegelema. Alguses köitsid teda ka teised väljendusviisid, kõige rohkem performance. Kõike aga ei jõua, eriti ajal, mil lapsed on väikesed ja elu killustatud. Siis tulebki seda lappida ja parandada nii, nagu oskad. Õmblemine on see, mis koondab killud tervikuks.
Performance ja maal seevastu on eelneva mõtte protsessid, mõlemad vajavad aega ja ruumi, teatavat hõljumist.
Tekstiiliteosed on töömahukad. Nende käsitsi valmistamine on aeglane, kuid nauditav. Turakka Purhoneni skulptuurid on sageli mõne lähedase inimese portreed või autoportreed. Skulptuuriga võib tema sõnul teha mida tahes – selle võib kasvõi pooleks lõigata, et nähtavale tuua asja tuum.
Petri Hytönen (1963) alustas sarjaga „Colourful Delirium“ 2020. aastal, kui jätkas 2017. aastal alustatud mustvalge joonistustesarja maalimist värvilisena. Sarja nimi “Delirium” (kujutlushäire) sündis isiklikust kogemusest – tõsine põletik, tugev valu ja selle vaigistamiseks kasutatud ravimid avasid tee tema alateadlikumatele joonistusimpulssidele.
Sarjas uurib kunstnik alateadvust, popkunsti, eufooriat ja muutust, aga eelkõige seda, kuidas mustvalge töö omandab uue tähenduse, kui sellele lisada värv. Samal ajal kerkib esile värvimise kogemus ise: mustvalge ja värvilise vastandamine ning värvi kui kuival või niiskel paberil keemiliselt reageeriva aine vaatlemine.
Oluline on ka joonistuste kahekordne suurendamine pigmendiprindiks. Uus, suurem formaat muudab töö millekski täiesti teistsuguseks. Hytöneni sõnul võimaldab sari „Colourful Delirium“ katsetada teoste esitusviisi erinevates vormides: trükisena, veebis ja näitusesaalis.
Sampsa Indrén (1975) näitab oma joonistusi, akvarelle ja graafikat. Kunstiajakirja Taide peatoimetaja Pessi Rautio on tema loomingu kohta kirjutanud: „Realistlikult täpse joonistamise ja maalimise hindamine on kerge, see näitab asju ilma neid segamata, probleemideta. Kuid Sampsa Indrén osutab, et pelk täpne esitamine ei lahenda asju. Kõigis Indréni töödes on midagi häirivat – mõnikord selgemini nähtavat, mõnikord raskemini määratletavat. Täiuslikult ja veatult üles ehitatud kujutised näivad sageli kandvat endas midagi, mille tajume puudulikuna. Seepärast ei kao need mälust kuigi kiiresti. Võib-olla juhtubki nii, et pärast esmast hämmeldust märkame uut laadi ilu, vastandlike asjade sünteesi. Võib-olla taipame senisest sügavamalt, milline maailm tegelikult on, mis on hea ja mis halb.”
Jarmo Vellonen (1958) eksponeerib fotosid oma metsaprojektist “Kaduv kunst”. Alates 2020. aastast on ta teinud elusate puutüvede külge metsast kaevatud savist skulptuure. Iga teose jaoks otsib ta esmalt sobiva koha ja puu. Skulptuuride teemad on tihedalt seotud loodusega, sageli ammutab ta inspiratsiooni Soome mütoloogilistest tegelastest.
Vellonen ei kasuta oma töödes kinnitusaineid – oluline on, et materjal naaseks looduse ringkäiku. Teoste kestus sõltub ilmast, talvel asendavad savi lumi ja jää. Kunstnik nimetab oma loomingut protsessikunstiks ning peab teoste fotodokumentatsiooni selle lahutamatuks osaks. Tänaseks on valminud juba üle saja kuju.
Kuni 5.10.2025
“Ära SEB-i, tule Naivisminõustamisele!”
Naivism sobib kõigile – seda võib harrastada igal ajal: tööl, kodus, reisil või missioonil olles. Sellega võib sisustada oma argipäevi, kuid tegeleda saab ka põhitöö kõrvalt, igasuguse ilmaga ja isegi öösiti. See on eriti hea neile, kes ei viitsi kogu aeg millegi vastu olla, on juba parajalt julged või veel alles hoogu võtmas.
Tule visuaalsele naivismialasele nõustamisele, mida viivad läbi kunstnikud-daamid: Kikka Nyrén (Soome), Luciana Mariano (Soome–Brasiilia), Ilvita Didrihsone (Läti) ja Kairo (Eesti).
