07.06. -13.07.2014
Maria-Kristiina Ulase laser- ja käärilõigete näitus "Lõiked vaatlusse"
Kondase keskuses oli 2011. aasta talvel väljas esimene mustvalget varju- ja siluetikunsti tutvustav näitus, mis sündis koostöös Tartu mänguasjamuuseumiga. Siis oli võimalik mängida varjumängu ise ja vaadata, kuidas seda aegade jooksul on tehtud. Näitusel olid kätevarjud, varjuteater, Lotte Reinigeri siluetifilmid Saksamaalt, muinasjutuvestja Anderseni vabakäeliste kokkuvolditud käärilõigete ja Eveline von Maydelli graatsiliste siluettide näited, vanad siluettportreed, varjuga aega näitav päikesekell. Külastaja sai kaasa endast siluetijoonistamise sirmi abil tehtud portree. Laual olid sirvimiseks ajalooraamatud, kaasaegsed fantaasiarohked siluetitehnikas kunstnikuraamatud ning käärilõigete näited Hiinast ja Jaapanist. Paber leiutatigi Hiinas I sajandil, esimene säilinud paberlõige pärineb VI sajandist Hiina lääneosast. Aasiast levis siluettide väljalõikamise kunst edasi läände ja Lähis-Itta. Euroopasse jõudis see omapärane pika ajalooga kunstiliik XVI sajandiks. Paberlõikega tegelevad tänapäevalgi paljud kunstnikud, see on endiselt moes. Raske oli meelitada külastajaid tookord ise kääre haarama ja tegema musta või valgesse paberisse lõikeid. Hirm ebaõnnestumise ees võib olla suur, sest tahetakse kohe hästi ja õigesti teha. Seda hirmu ei põe aga kunstnik Maria Kristina Ulas, kelle jõulise käekirjaga laser- ja paberlõiked on Kondase keskuse aiapoolse näituseruumi seintel ja aknal just praegu nähtaval.
Aknaruutude ees ripuvad väikesed valged laserlõiked klassikaliste pargi ja aia motiividega: pilved, põõsad, võlur, haldjas, ükssarvik. Õue poolt vaadates tulevad nad tumeda akna taustal valendavana esile. Ruumis akna all seistes jääb lõigete taha aed ja mõttes võib panna paberist ükssarviku sinna kappama ning paberpilved taevasse hõljuma.
Ruumi poolitab jõuline must sirm. Läbi paberisse lõigatud pilude uudistades saab näha ruumi teist poolt. Sirmi külgedel on näod: erinevaid karaktereid iseloomustavad kulmud, silmad, nina, suu ja lõug.
Näitus avati keset hansapidustuste melu, nii et kunstnikul polnud seda üles pannes võimalust pikemalt süveneda, täiendades töid kohapeal lõigatud detailidega; sellepärast on need rangemad ja selgepiirilisemad.
Seintel olevad linnud on inspireeritud Šotimaa-reisist, kus autor nägi vaid hetke halli ja sombuse maastiku taustal lendava ronga teravat musta siluetti. Linnuparve vaadates meenuvad ka katkuravijate kõhedust tekitavad maskid.
Ülejäänud suured mustad lõiked, kust võib leida nägusid, käsi ja kandiliselt voogavaid kujundeid, on kummalisel kombel alguse saanud samal reisil loodusmuuseumis nähtud muljetavaldavalt suurest loomaskeletist, selle vormidest ja detailidest. Eksponaatide alt seinale rippuvatest krussitõmbunud kinnitusjõhvidest, mis tavaliselt tööde taha peidetakse, aga nüüd on välja jäetud, tekivad tantsivad peened varjud, mis sobituvad suurte kujundite raskete varjudega mänguliselt kokku.
Ainuke töö, kus must on kokku pandud pisikeste tihedalt väljalõigatud valgete kujundite pitsiga, on must-valge vastandus eriti kontrastne ning musta raskepärasus ja valge kergus selgelt tajutavad.
Autor on öelnud, et vahepeal on talle piisanud sellest, et vaadata oma õpilaste tehtud paberlõikeid ja ruumilisi paberkompositsioone. Nüüd on ta ise uuesti paberiga kokku saanud, käes terav nuga või käärid ja pliiats joonistamiseks. See ongi tema pärisosa graafiku ja kujundileidjana.
Mare Hunt
